Eesti kultuurilugu
kõik veekogud olid jaotatud era- ja avalikeks veteks. Meri kuulus küll viimaste hulka ning seal
oli lubatud kõigil kalastada, kuid seadusega oli antud ainuõigus kalastada rannast kuni kolme
versta kaugusel vastava rannalõigu omanikule, seega enamikel juhtudel kohalikule mõisnikule. Et
tolleaegsed püünised olid kohandatud peamiselt rannapüügiks, siis see seadusepunkt andis
kalastuse jällegi mõisnike meelevalla alla.
Veel 1860. a. paiku oli suurkalastus Eesti randades venelaste käes, 1890. aastail olid
juhtpositsioonil eestlased, kuigi kalastus jäi enamasti ka siis kõrvaltegevuseks. Kellel vähegi
võimalust, haris põldu. Kui varem enamik kalasaagist, mis oma tarbest üle jäi, vahetati sisemaa
talupoegadega vilja vastu, siis 19. sajandi lõpus hakati kala raha eest müüma. Rahavajadus oli
suurenenud raharendile üleminekuga ja talukohtade päriseksostmisega. Sellega seoses võib 19.
annaabi.ee 
