vastu. Ainsaiks sisseostetavateks kaupadeks võisid olla metallid ja sool.saratseenid- araablased.rendihärrus- kogu feodaali maa oli välja jagatud talupoegadele, kes maksid selle kasutamise eest renti. Kirikuriik on paavsti võimu all olevad valdused Itaalias, selle rajas 754. aastal Frangi valitseja Pippin Lühike. Vasalliteet oli vasallide omavaheliste sõltuvussuhete süsteem keskajal, mille aluseks oli feodaalne hierarhia: kuningalt ehk süseräänilt suurfeodaalidele, kes omakorda jagasid neile läänistatud maad väikefeodaalidele olles neile kui vasallidele omakorda senjöörideks Varakeskaeg-.4. 10. sajand. Ida-Rooma domineerimine, feodaalkorra ja Frangi riigi kujunemine Lääne- Euroopas,roomakatoliku kiriku tugevnemine.843-verduni leping- - Frangi riik jagati kolmeks,nii joonistusid Euroopas välja uued arenguliinid.882-oleg vallutas kiievi ja seda loetakse vana-vene riigi alguseks.
moodustas kaitse, keskmisel korrusel elas feodaal oma perega, allpool tema kaaskondlased ja kõige all paiknesid laoruumid või vangikongid. Suuremaid linnuseid piiras ringmüür, mis kaitses linnust või ka vallikraav, milles voolas vesi ja üle selle tõstesild. Selliseid suuri linnuseid said endale lubada vaid suurfeodaalid, paljudel väikefeodaalidel ei olnudki oma linnust ja nad pidid elama oma senjööri linnuses. Siit järeldub, et feodaalid jagunesid kaheks ja väikefeodaalid allusid suurfeodaalidele. Varasel keskajal valitses naturaalmajandus ja inimesed ei käinud oma kodudest eriti kaugemal. Elati muutumatult pikka aega. 11. sajandil aga hakkas taas arenema kaubandus ja tekkisid linnad. Ristiretked viisid inimesi kodudest eemale ja seega laiendati ka inimeste silmaringi. Ka vanad harjumused ja ettekujutused hakkasid muutuma. Varasel keskajal olid Lääne-Euroopas levinud benediktlaste kloostrid, kus mungad palvetasid ja kirjutasid ümber raamatuid, nagu Püha Benetictuse
suhtel, nimetatakse feodaalkorraks. Feodaalid olid ka sõjameeste seisuses, neile jagati maatükke, et nad sõjateenistuses oleksid. Kuna talupoegade tööta polnud feodaalide maal väärtust, keelati talupoegadel maalt lahkuda- nad muudeti sunnismaisteks, eesti keeles öelduna: pärisorjadeks. Kõige kõrgem feodaalide seas oli kuningas, ta jagas feoodidena maad välja suurfeodaalidele, suurfeodaalid väikefeodaalidele ning väikefeodaalid väikerüütlitele. Neil olid ka omavahelised tülid- kodusõjad- see suurendas riigi ebastabiilsust. VIII sajandil, kuna võitluseks araablaste vastu oli vaja püsivat ratsaväge, viis Karl Martell feodaalkorralduse kindlamale alusele. Sõjaväeteenistuse eest andis ta oma vasallidele maatükke kasutada, hiljem hakati sellist maatükki tähistama lääniks ehk feoodiks ning selle valdajat vastavalt kas läänimeheks või feodaaliks
sõjaretkele tulema. Kuna lahingvarustus oli väga kallis, siis pärandati seda perekonnas meesliini mööda. Maavaldust, mille rüütel teenistuse eest sai, kandis nimetust feood, ehk lään. Feoodi omanikku nimetati feodaaliks ehk läänimeheks. Valitseja, kes maad andis oli senjöör, kelle suhtes läänimees oli vasall. Vasalli ja senjööri sidus truudusvanne. Kõige suuremaks maavaldajaks riigis oli kuningas, kes läänistas oma valdused suurfeodaalidele, krahvidele ja hertsogitele, kes pidid algselt olema teatud piirkondade asevalitsejad ja sõjalised juhid. Kuninga kutsel pidid nad koguma kokku oma sõjaväed ning ühinema kuninga armeega. Selleks, et sõjamehi saada, läänistasid nad omakorda maa edasi parunitele, kes oma maad veel omakorda rüütleile läänistasid. Rüütlid väikefeodaalidena said niipalju maad, et oma varustust ja kaaskonda üleval pidada. Kuningas sai oma riigi Jumalalt ning üldlevinud oli arusaam, et Jumal
Nii paavstid kui ka Karl Suur olid huvitatud Rooma impeeriumi taastamisesest, 800. a. troonis paavst ta keisriks. Paavsti nimi oli Leo III. c. Karolingide impeeriumi iseloomustus Karolingide dünastia algas Pippin Lühikesega. Karolingid üritasid Rooma kultuuri ja teatmiste taset saavutada. Tekkis vasalliteet. 6. Feodaalsuhete kujunemine a. Vasalliteet, vasall, senjöör Vasalliteet- kuningas andis maad Suurfeodaalidele, kes olid senjöörideks väikefeodaalidele, kes omakorda andsid maad Väikefeodaalidele. Vasall- maaomanik. Senjöör- maaomanik, kes andis vasallile maad b. Investituur Senjööri ja vasalli suhted pani paika vasalliteet e investituur. c. Vasalli peamised ülesanded senjööri ees ning vastupidi Vasall pidi maa eest tasuma senjöörile sõjaväes teenides. Senjöör pidi vasalli kaitsma ja talle maad andma. d. Feodaalsuhete kujunemise peamised põhjused.
KORDAMINE AINEKS Eesti kultuurmaastike ja asustuse kujunemine * KÕRGEIM FEODAAL ehk SÜSERÄÄN - Feodaal ehk läänimees oli keskajal feoodi (feodum) ehk läänimaa saaja, kes vastutasuks kohustus teenima maaisanda sõjaväes. Seda kinnitas vasallivanne, mis kehtestas senjööri (lääni andja) ja vasalli (lääni saaja) vahekorra. Süserään omas kogu maad riigis. Tema läänistas maad suurfeodaalidele: vürstid, hertsogid ja krahvid. Neil oli kohustus osaleda väeüksusega sõjas ja teenida kuninga õukonnas. Suurfeodaalid omakorda läänistasid maid parunitele ja need rüütlitele (väikefeodaalid), kes algselt edasi läänistada ei tohtinud. Läänisüsteemi tekke tõi kaasa ratsasõdalaste keerukas ja kulukas varustus, seetõttu anti sõjameestele maad enese ülalpidamiseks. Ida-Euroopas kujunes mõisahärrus, kus kõiki neid õigusi kandis üks isik
Raamat räägib keskajast mitmest küljest - keskaegsest maailmapildist, koolist, linnaelust, tehnika arengust jne. Esimene peatükk räägib tootmise ja tehnika arengust, sealhulgas ka feodaalsest hierarhiast ja naturaalmajandusest. Sain feodaalkorra süsteemist palju paremini aru, kui kooliõpikust, sest seletatud on äärmiselt lihtsalt. Feodaalse hierarhia süsteem meenutas treppi, mille kõige kõrgemal astmel seisis kuningas, kellele kuulusid kõik kuningriigi maad, mida ta siis suurfeodaalidele läänistas. Lääni saanud suurfeodaalid, kelleks olid vürstid, hertsogid ja krahvid, olid kohustatud koos oma väeüksusega kuningat sõjakäikudel saatma või mõnda muud moodi kuningale maa eest tasuma. Maad andnud feodaali nimetati senjööriks ja maad saanud feodaali vasalliks. Kuningad, hertsogid ja krahvid läänistasid maid parunitele, need omakorda väikefeodaalidele - rüütlitele. Rüütlid enam vasalle omadaei tohtinud, nemad moodustasid feodaalse hierarhia kõige madalama astme.
( Karl Martelli ajal loodi raskerelvastusvägi. Elukutseline sõjavägi ja rüütlite teke. Sõdimine sai põhiliseks mitte, oma põhitöö kõrvalt teenistusse minek. Sõduritele anti maad.) 2. Vajadus luua stabiilne võimusüsteem. Tugineti vasaliteedi alusel olevatele meetmetele. VASALITEET - oli vasallide omavaheliste sõltuvussuhete süsteem keskajal, mille aluseks oli feodaalne hierarhia: kuningalt ehk süseräänilt suurfeodaalidele, kes omakorda jagasid neile läänistatud maadväikefeodaalidele olles neile kui vasallidele omakorda senjöörideks. 3. *Feodaalne herarhia ehk läänipüramiid on vasalliteedi kaudu välja kujunenud inimeste herarhiline järjestus, mille tipus on kuningas ja aluseks väikevasallid. * * 4. LEPINGULINE: Vasall ei sattunud senjööri piiramatu võimu alla, vaid kummalgi olid oma õigused ja kohustused
Kõrgeim senjöör oli kuningas, kes läänistas maid endast madalamal astmel olevatele aadlikele (hertsogitele, vürstidele, krahvidele, piiskoppidele jt), kes omakorda länistasid maid edasi endast madalamatele aadlikele (nt.parunitele). 2) vajadus luua stabiilne võimusüsteem, et tagada riigi kestmine. Süsteemi eesotsas oli kuningas, kes pakkus kaitset neile, kellele ta oli maad läänistanud (suurfeodaalidele), need endast madalamatele feodaalidele ning viimsed rüütlitele, kes pakkusid kaitset talupoegadele. Kehtis reegel: minu vasalli vasall ei ole minu vasall. (Erand: Inglismaa, kõik vandusid truudust kuningale) Feodaalkorra kujunemise eelduseks oli: 1) sõltuvate talupoegade tekkimine, sest paljal maal ei olnud mingit väärtust.
12. sajandi lõpus tuli läänepoolsetel maridel rinda pista venelaste jätkuvate röövretkede ja vallutuspüüetega. 1236. aastal kuulus maride asuala Kaasani khaaniriiki, kusjuures säilis mari feodaalne ülemkiht ning maridel oli teatav autonoomia. 1552. aastal vallutasid Moskva väed Kaasani, kuid maride allutamine võttis veel mõnikümmend verist aastat aega. 1553-1587 peeti maride allutamise eesmärgil maha kuulsad tšeremissi sõjad, mille tagajärjel jagati Marimaa suurfeodaalidele ja kloostritele ning sinna asutati vene talupoegi, mis on ka märk venestamise survest. Paljud marid põgenesid 17.-18. sajandil oma põlistelt asualadelt ning see oli tingitud vägivaldsest õigeusustamisest. Maride sunniviisilise kristianiseerimise kõrgajaks oli 18. sajandi esimene pool, siiski säilitas suur osa marisid oma vana animistliku usundi. 19. sajandil hakkasid tekkima mari kirjakeeled ning sündis mari haritlaskond ja rahvuslik mõte
Läänisuhe oli isikuline. See tähendab, et kehtis põhimõte ,,minu vasalli vasall ei ole minu vasall" ehk kuningalle allusid ainult suurfeodaalid, aga mitte enam väikefeodaalid ega rüütlid, kes allusid nende suhtes üks aste kõrgematele. Läänipüramiidi kõrgeim isik oli kuningas. Kuningale allusid suurfeodaalid, kellele omakorda allusid väikefeodaalid. Kõike madalamal positsioonil olid rüütlid. Immuniteedikirjade järgi läksid osad riigivõimu funktsioonid suurfeodaalidele. Suurfeodaalid said õiguse kohut mõista ja makse koguda. Talupoja ja tema isanda suhe erines vasalliteedist. Talupojad ei olnud vabad, vaid nad sõltusid oma isandast. Samuti polnud isandal konkreetseid kohustusi talupoja suhtes. Sarnasuseks on aga see, et tegemist oli tingliku maaomandiga ja selle eest tasumine oli samuti sama. Tinglik selletõttu, et näiteks kuningas võis maa suurfeodaalilt ära võtta. Ka talupoja elu oli tinglik, sest näiteks rüütel võis ta teise tallu saata.
Kuna lahingvarustus oli väga kallis, siis pärandati seda perekonnas meesliini mööda. Maavaldust, mille rüütel teenistuse eest sai, kandis nimetust feood, ehk lään. Feoodi omanikku nimetati feodaaliks ehk läänimeheks. Valitseja, kes maad andis oli senjöör, kelle suhtes läänimees oli vasall. Vasalli ja senjööri sidus truudusvanne. Kõige suuremaks maavaldajaks riigis oli kuningas, kes läänistas oma valdused suurfeodaalidele, krahvidele ja hertsogitele, kes pidid algselt olema teatud piirkondade asevalitsejad ja sõjalised juhid. Kuninga kutsel pidid nad koguma kokku oma sõjaväed ning ühinema kuninga armeega. Selleks, et sõjamehi saada, läänistasid nad omakorda maa edasi parunitele, kes oma maad veel omakorda rüütleile läänistasid. Rüütlid väikefeodaalidena said niipalju maad, et oma varustust ja kaaskonda üleval pidada. Kuningas sai oma riigi Jumalalt ning
Maaomanike omavoli vähenes, koormised pandi kirja, teoorjus kadus. Väheneb maaomaniku kohtuvõim talupoja üle, kuna kohtuvõim läheb üle riigile. Küsimused: 1) Riigi arenguetapid, mis erinevad on? 2) Miks tekkisid seisuste esinduskogud? Vastused: 1) Barbarite Kuningriik > Feodaalne Killustatus > Seisuslikud Monarhiad 2) Sest kuningas sõltus suurfeodaalidest(nõuandmis kohustus, maksud, kohus), kutsuti kokku ka linnade ja vaimulike esindajaid kuna ta kasutas neid suurfeodaalidele vastukaaluks. Linnakodanikud andsid makse, suurfeodaalid võitlesid ja vaimulikud põhjendasid kuningavõimu tähtsust. Esimene seisuste esinduskogu tuli kokku Inglismaal, aastal 1265. Seisuste esinduskogu kandis nime parlament. Prantsusmaal kutsuti kokku 1302 a. ja seal kandis nime generaalstaadid. Igal seisusel omad erinevad kohustused ja õigused. Kolm seisust: 1. Vaimulikud 2. Aadliseisus 3. Kolmas Seisus, need kes töötavad. Vaimulikud teenisid ühiskonda palvetamisega
Peamised sellised riigid on Inglismaa ja Prantsusmaa. Tugeva keskvõimuga riikides tekivad ka seisuste esinduskogud ehk omalaadsed parlamendid. Valitsejad peavad nendega arvestama. 12. RIIGI ARENGUJÄRGUD. SEISUSTE ESINDUSKOGUD. 1) Barbarite kuningriigid (Frangi riik). Olid lühiajalised ja ebapüsivad moodustised. 2) Feodaalse killustatuse periood (9-11 saj). Keskvõim oli nõrk ja kohtadelt kuulus võim suurfeodaalidele (kohtusüsteem, maksude kogumine). Inglismaal oli suur killustatuse aste suhteliselt väike, Prantsusmaal oli suhteliselt suur (kuningas omas võimu ainult domeenis). 3) Seisuliku monarhia teke XII/XIII saj hakkab kujunema. Kestab kuni XVI saj lõpp/XVII saj alguseni. Esialgselt suurfeodaalid on kuningale liialt suruvaks jõuks ning omasid suurt võimu (näiteks sõjaväeliselt), kuningate võim oli liialt ebakindel. Seetõttu tekib kuningavõimu juurde nõuandva organina seisuste esinduskogu
Inglismaal oli Rooside sõda, kus osalesid Yorkid ja Lancasterid. Troonile pääses Lancasterite kõrvalsuguvõsast Henry Tudor. Ta piiras parlamendi võimu ning kontrollis kirikuid. Tema tegevuse ajal hakkas Inglismaa muutuma absolutistliku monarhiaga riigiks. See tähendab et kuningavõimu ei piira miski. Prantsuse kuningas Louis võitles Burgundia hertsogi Charles Südiga. Aastal 1477. purustati Burgundia sõjavägi. Pärast seda polnud neil suurfeodaalidele vastaseid. Riik hakkas muutuma absolutistlikuks riigiks. Mindi üle alalisele sõjaväele, mis allus kuningale. Inglismaal ja Prantsusmaal toimusid järgmised muutused : kuningavõim tugevnes, suurfeodaalide vastuseid oli murtud, nendest said tsentraliseeritud riigid. Kujunes välja kuningale ustav ametkond, tekkisid seisused. Pilet 10. 1) Bütsants ühiskond ja kultuur. ( 9 ) Bütsantsis alates 8. sajandist loobuti palgasõjaväest ja mindi üle feodaalkorrale
asuala Kuldhordi, selle lagunemise järel Kaasani khaaniriiki. Seejuures säilis mari feodaalne ülemkiht (luzavui'd) ning maridel oli teatav autonoomia. 1552 vallutasid Moskva väed Kaasani. Maride täielik allutamine võttis siiski veel aastakümneid - 1553-1587 peeti sel eesmärgil maha nn tseremissi sõjad. Nende laastavate vallutussõdade käigus asutati kindlustena tänase Marimaa linnad. Mari ülemkiht hajus vallutuse käigus. Maride maid jagati vene suurfeodaalidele ja kloostritele, sinna asustati vene talupoegi. 17.-18. sajandil lahkus suur osa niidumaridest venelaste survel oma põlistelt asualadelt Loode-Baskiiriasse (idamarid). Oluliseks ümberasumise põhjuseks oli pagemine vägivaldse õigeusustamise eest. Maride sunniviisilise kristianiseerimise kõrgajaks oli 18. sajandi I pool. Suur osa niidu- ja eriti idamarisid säilitas siiski oma vana animistliku usundi, mäemarisid puudutas misjonitöö sisulisemalt. 19
annaabi.ee 
