mille aastase toodangu kogumaht on ligikaudu poolsada miljonit tonnis, on viigikaktuse viljadetootmine muidugi väike- aastatuhande vahetuse paiku oli see pisut üle poole miljoni tonni aastas, mis teeb vaid 0,5% tsitruseviljade kogutoodangust. Suurim tunade kasvataja on Mehhiko, kust tuleb rohkem toodangut kui kõigist ülejäänud maadest kokku. Ent ka Itaalia, täpsemalt Sitstiilia, toodab ligi 100 000 tooni suureviljalise viigikaktuse marju. Viljade suurus ja kaal on sorditi erinev, ulatudes sajast grammist kahe ja poolesaja grammini. Erinev on ka viljade suhkrusisaldus, mis parimatel sortidel ulatub peaaegu 20%-ni. Üldiselt on marjad üsna seemnerohked, ja et seemned on suured, häirivad need söömisel rohkemal või vähemal määral. Happeid on viljades vähe, vaid 0,03-0,012% ning C-vitamiini 20-30 mg/ 100g. Itaalia sortidel on viljaliha osakaal 60-65% vilja massist, Mehhiko omadel 40-60%.
▪ Kultiveerimise ajalugu Põhja-Ameerikas indiaanlased korjasid mustikaid loodusest suurel hulgal ja kuivatasid neid suitsu sees talveks. Kohati olid mustikad neile oluliseks toiduks. Ka Ameerikasse sisserändajad hakkasid pärismaalaste eeskujul mustikaid suurel hulgal korjama ja kasutama nii toiduks, kui ka ravimtaimena. Alates 1880. aastast sai mustikate korjamine ja turustamine arvestatavaks sissetulekuallikas paljudele Kanada piirkonna elanikele. Kännasmustika ja suureviljalise jõhvika kultuuristamise katseid tehti Eestis esmakordselt enne II Maailmasõda Tooma Sookatsejaamas. Katsed katkesid pärast sõda. Sihipärane uurimistöö perspektiivsete sortidega algas alles 1996. aastal EPMÜ aiandusinstituudi ja metsandusliku uurimisinstituudi koostöös. ▪ Sordiaretus ja sortide kirjeldused. Mustikaliikide sordiaretust alustas 19. ja 20. sajandi vahetusel botaanik F. Coville. Ta ristas kännasmustika erinevaid looduslikke viljakaid kloone omavahel
Suvikõrvits on sama levinud kui kurk meie jaoks, kasutatakse ka värskeid õisi. Mehhiko füüsali viljad ehk tomatillod kuuluvad tõelise salsa verde komponentide hulka, värskelt neid ei sööda. Kuid peruu füüsali vilju ehk ananasskirsse süüakse ka värskelt, maitselt on nad kergelt hapukad. Maniokki kasvatatakse aastaringselt, tema söödav tärkliserikas juur annab kasulikke süsivesikuid. Tavalise kartuli kõrval hinnatakse ka maguskartulit ehk bataati. Suureviljalise viigikaktuse noori lihavaid varrelülisid ja vilju kasutatakse salatites, suppides ja hautistes. Avokaado on guacamole kastme peamine komponent. Tamarindi noorte viljade viljaliha on tex-mex köögis väga populaarne. See annab tugevamaitselistele toitudele haput maitset. Küpsenud vili on magusam, aga siiski kergelt hapukas ja seda kasutatakse magustoitudes ja jookides. Kala ja mereannid Traditsiooniliselt on kala ja mereannid olnud populaarsemad kui liha, eriti Mehhiko lahe
polüploideerumine. Liigitekke kulg: 1. Kiire valik nt tudrad. Eellasliigi kasvamisel linapõldudel koristati tuder koos linaga ja koos linaga külvati ala maha linakupraga kõige sarnasema uju ja raskusega tudrakõdrad. Nii kujunes teistsuguse viljasuurusega linaumbrohi linatuder. 2. Aeglane valik nt laialehiste metsade liigid. Ühistest eellastest on pärit erinevad pärna liigid. 3. ... skeem. 4. Harilik jõhvikas on tekkinud suureviljalise ja väikseviljalise jõhvika hübriidina. 5. Kare kõre on amfiploid, mis on tekkinud looduses pehme kõrviku ja kirju kõrviku ristumisel. ELUVORMID. LIIKIDEVAHELISED SUHTED Eluvormide liigitused Taimed kasvades koos teatava kasvukoha ökoloogilistes tingimustes on omandanud evolutsiooni vältel kohastumusi, mis avalduvad ka nende välisilmes, morfoloogias.
annaabi.ee 
