foolhape, inosiit) Kui söödas on vähe vitamiine, on neid vähe ka loomadelt saadavates produktides piimas, munades, koores, võis. Vitamiinide pikaajaline puudumine söötades põhjustab raskeid ainevahetushäireid, mida nimetatakse avitaminoosideks. Vitamiini pikemaajalise vaeguse korral nimetatakse sellist seisundit hüpovitaminoosiks. Mitme vitamiini samaaegse vaeguse korral nimetatakse seda polühüpovitaminoosiks. Eriti kannatavad vitamiinide vaeguse all tiined,- noor- ja suuretoodanguga loomad, sest nende vitamiinitarve on suur. Loomade normaalseks ainevahetuseks on tingimata vajalikud 14 vitamiini: A-, B-, B-, B-, B- vitamiin, pantoteenhape, niatsiin, koliin, müoinosiit, foolhape, biotiin, D-, E- ja K-vitamiin. MINERAALAINED Söötade ja looma keha mineraalne koostis ei ole täielikult teada. Võib arvata, et taimedes ja looma kehas leidub enam-vähem kõiki looduses esinevaid mineraalelemente. Organismi toitumise seisukohalt on nn asendamatuid mineraalelemente 24.
proteiiniks. Proteiin on energia järel tähtsuselt teine toitaine. Selle väärtuslikuma osa moodustab valk. Üldse on looma kehas 15...20% valku, seega täiskasvanud ca 500kg eluskaaluga veise kehas kokku 80...90kg. Valgud on organismi ainevahetuses kesksel kohal, kuna kõik eluprotsessid on seotud valgu ainevahetusega. Valgud on vajalikud keharakkude uuendamiseks, kasvamiseks, sigimiseks, toodangu moodustamiseks. Täiskasvanud loomadest vajavad proteiinirikkaid söötasid suuretoodanguga piimalehmad, munakanad, kuna nad eraldavad toodanguga kehast palju valku. Seevastu rasvasead, nuumveised, kes võtavad kaalus juurde peamiselt rasvkoe arvel, vajavad vähe proteiini. Neid tuleks sööta süsivesikuterikaste söötadega. Üldiselt on taimsed söödad proteiinivaesed, sisaldades rohkesti süsivesikuid –tärklist, suhkruid, toorkiudu. Keskmise looma proteiinitarve saab kaetud kui sööda kuivaines on 15% või rohkem proteiini.
Silotüübiline söötmine – rohusöötadest on ratsioonis ülekaalus silod. Silo-heina tüübiline söötmine – selline, kui rohusöötadest söödetakse nii heina kui silo. Laktatsioonitsükkel algab lehmade poegimisega ja lõpeb kinnijätmisega. Sellele järgneb 40…60 päevane kinnisperiood enne uut poegimist. Perioodi poegimisest poegimiseni nimetatakse poegimisvahemikuks. Juba nädalapäevad enne loodetavat poegimist tuleb jälgida eriti suuretoodanguga lehmi. Kui enne poegimist lehma udar on liiga tugevalt turses, tuleks teda sööta nõrgemini, kui keskmiselt kinnisperioodil. Pärast poegimist tuleb peatselt lehma ka lüpsta (isegi öösel). See on vajalik eeskätt selleks, et vasikas saaks kiiresti sooja ema ternespiima. Alates 4-ndast elunädalast hakatakse vasikatele võimaluse korral lõssi. Alates 3…4 poegimisjärgsest päevast võib ratsiooni võtta ka väikestes kogustes head silo
Tavaliselt jääb lehm kinni 1,5...2 kuud enne järgmist poegimist. Kui lehm ise kinni ei jää, tuleb ta söötmise piiramisega kinni jätta. Ratsioonist tuleks ära jätta jõusöödad, piirata mahlakate söötade (silo) koguseid. Selliselt võib 10...15 kg-se päevatoodanguga lehma nädalaga kinni jätta. Alul lüpstakse üks kord päevas, siis üle päeva, edasi üle kahe päeva kuni kinnijäämiseni. Kinnislehmade söötmine. Kinnisperioodil tuleb eriti suuretoodanguga lehmi sööta mõnevõrra tugevamini kui on otseselt tarvis lehma enda elatuseks ja loote kasvatamiseks. See on vajalik kehavarude kogumiseks, mida saab kasutada laktatsiooniperioodi algul piima sünteesimiseks. Kinnislehma söödaratsioon peaks olema samasugune kui 8 kg piima päevas lüpsval lehmal, kui on aga tegemist väga hea lehmaga, kellelt loodetakse 30 kg-seid ja suuremaid päevatoodanguid pärast poegimist, siis selliseid lehmi tuleks kinnisperioodil sööta umbes nii
poegimist. Kui lehm ise kinni ei jää, tuleb ta söötmise piiramisega kinni jätta. Ratsioonist tuleks ära jätta jõusöödad, piirata mahlakate söötade (silo) koguseid. Selliselt võib 10…15 kgse päevatoodanguga lehma nädalaga kinni jätta. Alul lüpstakse üks kord päevas, siis üle päeva, edasi üle kahe päeva kuni kinnijäämiseni. Kinnislehmade söötmine. Kinnisperioodil tuleb eriti suuretoodanguga lehmi sööta mõnevõrra tugevamini kui on otseselt tarvis lehma enda elatuseks ja loote kasvatamiseks. See on vajalik kehavarude kogumiseks, mida saab kasutada laktatsiooniperioodi algul piima sünteesimiseks. Kinnislehma söödaratsioon peaks olema samasugune kui 8 kg piima päevas lüpsval lehmal, kui on aga tegemist väga hea lehmaga, kellelt loodetakse 30 kgseid ja suuremaid päevatoodanguid pärast
annaabi.ee 
