Eestlased muinasaja lõpul
Algamas oli eesti rahva
kujunemisprotsess.
Muinasaja lõpul oli varanduslik ebavõrdsus suur. Valitseva kihi moodustasid rikkad
suurmaaomanikud. Suur osa linnuseid oli ülikute ja nende kaaskondade residentideks. Elanike
põhiosa moodustasid talupojad-maaomanikud, kes pidid ülikuile tasuma andamit. Külad olid
jaotatud vaskustesse ja ühe keskmise üliku võimu alla võis kuuluda 2-3 vakust. Lisaks ilmnes
veel maata talunikke, kes rentisid suuremaaomanikelt maad või töötasid nende juures
sulastena. Orjade seisusse võisid sattuda ka kohalikud, kes võtsid võlgu, aga ei suutnud seda
tähtajaks tagasi maksta.
Suhted naabritega olid valdavalt rahumeelsed. Umbes 11.sajandi keskpaiku jäeti mitmed
väiksemad linnused maha ja rajati suuremad ning võimsamad ringvall-linnused. Hoolikalt
kindlustati linnuse väravad. Eestlaste relvastuses olid tähtsal kohal odad. Tõhusaks relvaks
olid sõjakirved