Autoritaarsuse kindlustamine Siseministri sundmäärusega 18. detsembrist 1934 keelati ajalehtedel ja ajakirjadel kritiseerida valitsust ja riigijuhte ning poleemikaga rikkuda kodurahu. Aasta hiljem nõuti seda sama ka brosüüride ja raamatute osas. Määrust rikkunud väljaanne võidi raskemal juhul sulgeda, kergemal juhul määrati trahv või arest toimetajale, väikeste pattude puhul piirduti märkuse või hoiatusega. Pandi kinni mitmed ajalehed Postimees, Maaleht. Ajakirjanduse suukorvistamine ning intelligentsi taltsutamine polnud kerge ülesanne. Trükisõna hakkas laialdaselt kasutama allegooriaid, analoogiaid, kavalaid rahvajutte, looritatud pilkelugusid, anekdoote, naljandeid jne. Teravmeelsust ajakirjanikel jätkus. Suure leviku omandas suuline valistusvastane propaganda, mis peale avaliku kirumise ja kuulujuttude oli sageli vaimukas ja leidlik. Jätkusid lahingud vabadussõdalastega, keda ei suudetud vaigistada. Kümnded tuhanded vabadussõdalased, kes 1934
tehti Poliitbüroo eraldi otsus, keda lubada sellele konverentsile. Stalini ajal paljud teaduse valdkonnas ei hakanudki üldse püüdlema välismaale. Kõne alla ei tulnud Stalini ajal seda, et mõni oleks läinud välismaa ülikooli õppima. Hruštšovi ajal 50ndatel I suurem laine, kus hakatakse tudengeid vahetama. 50Ndatel ka mitmed Ameerika ajaloolased lähevad NL-i õppima. See jällegi kadus ära Brežnevi aja II poolel. Kultuurielu suukorvistamine ÜK(b)P KK otsused: ◦ 1946 augustis võeti vastu kompartei KK otsus tollases Leningradis välja antavate kirjandusajakirjade Zvezda ja Leningrad kohta, neid süüdistati parteivaimule võõraste mõtete propageerimises. Eriti suure kriitika alla langes Mihhail Zoštšenko ja Anna Ahmatova, keda nimetati väga sümpaatselt parteilises kõnepruugis- mõlemad olid
Stalinism: 1922-53 – Jossif Stalin. Hilisstalinism 1947-1953. Erakorralised muudatused, nt leppimine õigeusu kirikuga, et ühendada rahvast. Järeleandmised rahvuslikul pinnal. Kui olid sõja võidus kindlad, siis hakati nn rahvuslikku NEPi (novaja ekonomitšeskaja politika) tasalülitama. Ideoloogilises sfääris algas huvide kinnikeeramine juba enne sõja lõppu, 1944. aastal. Jätkub sõjajärgsel perioodil. Selline areng on selgelt vastuolus ühiskonna ootustega. Ühiskonna suukorvistamine on oluline tunnus. Sõja ajal koondus võim suuresti NSVLi valitsuse kätte. Täitevvõim toimis sõjatingimustes efektiivselt. Parteiline võim oli küll jõuliselt alles, ent Stalin, olles mõlema võimu eesotsas, juhtis rohkem riiki valitsus- kui parteijuhina. - Sula-aeg: 1953-64 – Nikita Hruštšov - Seisakuaeg: 1964-82 – Leonid Brežnev - Gerontokraatia: 1982-84 – Juri Andropov; 1984-85 Konstantin Tšernenko - Perestroika: 1985-91 – Mihhail Gorbatšov
annaabi.ee 
