Albert Camus Mersault tundis ennast ühiskonnas võõrana. Ta tunneb end sotsiaalsetes suhetes ebamugavalt. Ta sooritab meeltesegaduses mõrva ning see paneb teda mõtlema elu üle ja ta otsib maailmale tähendust. Mesault teadis, et traditsioonid on teda surunud pinge alla ja ta püüdis igati reegleid eirata. Samas nätab soovi nendega kohaneda: laenab sõbralt lipsu ja leinalindi ema matuste jaoks, kardab, et ei tea kuidas surnuvalvamise ajal käituda jne. Romaanis on ta enamasti siiski pinge all. Seda iseloomustab see, et Mersault ei nutnud kui ta ema suri. Ta ei suutnud nutta. Ta ei soovunud ka, et kirst avatakse. See kõik jättis ta külma närviga ja ei mõjutanud tema tavalist elu. Peale matuseid kohtas ta Maried. Nad veedsid aega koos ja mees oli tavaline nagu alati. Nagu polekski ema vahepeal surnud. Teda ei huvitanud ka see, kus Marie käis, ta oli ükskõikne. Mersault on mees, kellel
rahvad. Edasi tulid mitmesugused arenenumad vormid. Enam arenenud keelpillidest väärib esmajoones nimetamist kannel. Eesti rahvatraditsioonis anti sellele kõlarikkale pillile õigusega aukoht. Üks vana rahvalaul ("Kannel") ja samuti muinasjutt kõnelevad, et kandlepuu olevat kasvanud ülekohtust surma saanud vaeslapse südamest. Seepärast kõlab kannel nukralt. Setu pruugis nimetati kannelt koguni jumala enda loodud pilliks. Seetõttu võis seda mängida isegi surnuvalvamise juures ja paastuajal, kui kõik muu pillimäng, laulmine ja lõbutsemine oli keelatud. On täiesti võimalik, et kannelt vanematel aegadel palju tantsupilliks ei kasutatudki. Kandlest on juttu mitmesugustes ürikutes. Nii kuuleme selle esinemisest isegi Tallinn eestlaste hulgas XVI sajandil. Ühes tülis 1579. aastal mittesaksa lihunike seltskonnas oli kannatajale poolele laual lebanud "mittesaksa harfiga" pähe löödud ja nõnda see pill sattuski raekohtu protokolli
seda suurem on olnud aga improvisatsioonilise etenduse ja lõõpimise osakaal. Kadrilaulud on keskendunud loomaõnne tagamisele, enam päritakse seal ka naiste käsitööks vajaminevat. Kadriannid Varem anti kadridele enamasti ikka söögikraami: vorsti, käkki, ubeherneid, pähkleid, karaskeid, liha (eeskätt lambaliha), Mulgimaal kukkikanu. Mitmed neist toitudest kuuluvad rituaalsete roogade hulka, mida pakuti erijuhtudel. Näiteks olid oadherned seotud mitmel pool surnuvalvamise ja muude hingeüleminekuga seotud riitustega. Annetati ka villu, linu, villaseid esemeid. 20. sajandi keskpaigast on anded muutunud tublisti üksluisemaks. Kõige enam pakutakse magusat, kommi, õunu, ka raha. Kadripeod, kadripulmad, kadrikarnevalid Kadrid jagasid saadud anded sageli ühiselt kas kohe samal õhtul või järgmisel päeval. Noored korraldasid selleks tihti kadripeo, milleks valmistati eraldi toite ja varuti õlut. Peole kutsuti ka neid kes ise kaasas polnud.
Tänasel päeval on see komme säilinud vaid mõnedes Kagu-Eesti külades (Torp-Kõivupuu 2003: 73). Linnades seda tava praktiliselt ei esine. Eestis osales surnuvalvamisel mitu inimest, enamasti küla noored, aga ka külanaised, lähedasemad inimesed, viinahimulised meesterahvad (sisuliselt palgalised surnuvalvajad) ning need, kes ärasaatmisele ei tulnud. Valvama kedagi ei kutsutud, igaüks tuli, millal tahtis. Valvajatele pakuti süüa ja juua (Torp-Kõivupuu 2003: 69, 133). Surnuvalvamise tava hääbumisele (eriti linnades) on kolm põhilist selgitust: surnukambrite olemasolu, matusekorraldajate rahalised ja ruumilised probleemid ning inimeste võõrdumine kirikust ja üksteistki, samuti surmast (Paenurm 1995: 53). Vene külades ei toimunud kirstupanekut ilma preestrita. Ainult preester või diakon võis kirstu viirukiga suitsutada ning surnukeha püha veega piserdada ( 1999: 522). Eesti külades toimus kirstupanek päev peale surma või matuse-eelsel õhtul. Kogunesid eeskätt
annaabi.ee 
