Mõnikord kutsuti kohale spetsiaalsed palvelugejad. Surnu valvamisel pidi osalema vähemalt üks inimene. Sugulased, tuttavad ja samas külas elavad inimesed kiirustasid leinamajja hüvastijätuks peamiselt päevasel ajal. Igaüks tõi midagi kaasa, tavaliselt toodi küünlaid. Vaeste inimeste matustele tuldi tavaliselt annetustega: toodi riiet, küünlaid, jahu, võid jne ( 1999: 521). Kollektiivne abistamine toidukraamiga eksisteeris ka Eestis. Surnuvalvajad ja peielised tõid leinamajja lisaks leinakimbule või -pärjale pudeli alkoholi või toidukraami, milleks võisid olla kodus küpsetatud pirukad, kringel, kook. Tänasel päeval on see komme säilinud vaid mõnedes Kagu-Eesti külades (Torp-Kõivupuu 2003: 73). Linnades seda tava praktiliselt ei esine. Eestis osales surnuvalvamisel mitu inimest, enamasti küla noored, aga ka külanaised, lähedasemad inimesed, viinahimulised meesterahvad (sisuliselt palgalised surnuvalvajad) ning
357 välja, kuulatasin, lõug pööninguredelil, ja ootasin, kas midagi juhtub. Kuid ei juhtunud midagi. Valvasin, kuni viimased õhtused hääled vaikisid, esimesed hommikused häälitsused aga veel polnud alanud, ja lipsasin siis redelist alla. 27. P E A T Ü K K Roomasin nende ukse taha ja kuulasin; mõlemad norskasid. Läksin siis kikivarbail edasi ja jõudsin õnnelikult alla. Kuskil polnud ühtki häält kuulda. Piilusin läbi prao söögitoa ukses ja nägin, et surnuvalvajad kõik magasid toolidel. Vaheuks elutuppa, kus laip puhkas, oli lahti, kummaski toas põles küünal. Läksin edasi; teine elutoauks oli ka lahti; nägin, et seal polnud kedagi peale Peteri jäänuste. Hiilisin mööda. Kuid majauks oli kinni ja võtit polnud ees. Just siis kuulsin kedagi mu taga trepist alla tulevat. Jooksin elutuppa, vaatasin ruttu ringi -- ainus kõht, kuhu ma võisin rahakoti peita, oli puusärk. Puusärgikaas oli umbes
annaabi.ee 
