Vahekaitsmise esitlus
Vanasti leinati vanemaid inimesi väliselt rohkem kui lapsi. Surnud
lapsed maeti aga vaikselt, ilma suurema leinatalitluseta. Tänapäeval on
aga vastupidi. Rohkem kurvastatakse noorte surma üle, kui vanemate
inimeste surma üle. Arvatakse, et noorel inimesel on kogu elu veel ees
vanemad on aga juba elada saanud. Kuid iga inimese surm on
paratamatus.
SURNU PESEMINE
Varasemal ajal tuli surnu riietada ja pesta pereliikmetel, siis ei olnud selleks
eraldi surnupesijat ja surnuriietajat, nagu seda on tänapäeval. Juhul kui inimene
suri haiglas, siis jäi see töö teha haiglatöötajatel. Haiglas lahati ka laipa, ning
see kahjustas keha. Seega ei näidatud surnud lähedastele. Lahkunut nähti alles
peale riietamist. Väiksemates maahaiglates kutsuti omakesed ise lahkunut
riietama ja pesema. Oli ka võimalik, et seda tegi mõni haiglatöötaja, kui pere oli
nii kokku leppinud. Kõik sõltus inimestest. 1930. aastal pesti lahkunut vee ja
annaabi.ee 
