Vader pidi olema austatud ja hinnatud inimene. Meetrikaraamatutes tehti ranget vahet, kas tegemist oli seaduslikust abielust sündinud või vallaslastega. Eraldi märgiti surnultsündinud. Nimede muutmisel tehti vastav märge ka sünnimeetrikasse. Abielumeetrika ehk laulatuste register esitab laulatuse kuupäeva ning nii peigmehe kui pruudi elukohad, vanemate nimed, elukohad ja sotsiaalse staatuse, abiellujate perekonnaseisu (vallaline või lesk) ja vanuse. Surmameetrika 17.-18.sajandi surmameetrikates puuduvad reeglina surma põhjused ja lahkunu vanuseandmed. Vastavalt 1832.a seadusele märgiti meetrikasse surma ja matuse aeg, lahkunu viimane elukoht, nimi, seisus või amet, sünnikoht, vanus, sugu, perekonnaseis, surma põhjus. Andmed surma põhjuste kohta on väga ebaühtlased, sest pastorite arusaamad meditsiinist olid üsna erinevad. Koguduste personaalraamatud kirikukoguduse liikmete nimekirjad, mis koostati majapidamiste ja perekondade kaupa. 1834
Arutleti võimalike nakkusallikate ning vastumeetmete (karantiin, isoleerimine) üle. Keskaegses Euroopas intensiivistus vastav diskussioon pärast 14. sajandi keskpaiga katkupuhangut. Tasapisi hakkasid arutlustesse ilmuma käsitlused haigusühikutest (vt ptk 11). Ka järgnevail sajandeil keskendus epidemioloogia eeskätt nakkushaigustele. Arenes aga metoodiline pool. Alates 17. ja 18. sajandist hakkas tekkima haigusstatistika, st sünni- ja surmameetrika aga ka andmete kogumine laste suremuse ning nakkusahigustesse suremuse kohta. Meditsiiniajaloo kontekstis räägitakse sel puhul inglasest nimega John Graunt (1620- 1674), kes avaldas uurimuse pealkirjaga Natural and Political Observations (1662), milles analüüsis Londoni surmameetrikat (Bills of Mortality). Surmameetrikat oli hakatud regulaarselt välja andma 1603. aastal, eesmärgiga anda märku lähenevast (kohalolevast) katkupuhangust
annaabi.ee 
