Kuid Omaha Beachil randunud jänkid (staaikas 1. ja kogemusteta rahvuskaartlastest koosnev 29. diviis) leidsid eest tugevaima sakslaste rannikudiviisi 352. Verist maabumist kujutab kogu selle võikuses Steven Spielbergi menufilm "Reamees Ryani päästmine". 29. diviisi 116. jalaväeüksuse A-kompanii ametlikus raportis kirjeldatakse randumist järgmiselt. "Kui esimesed mehed [paadist välja] hüppasid, tõmbusid nad kägarasse ja sulpsatasid vette. Siis kadus kord. Meestele tundus, et ainus viis kaldale jõuda on sukelduda pea ees ning ujuda eemale tulest, mis paate tabas. Aga niipea kui nad vette said, hakkas raske varustus neid põhja poole vedama ning peagi nägid nad ränka vaeva, et pinnal püsida. Mõned said vees haavata. Mõned uppusid sealsamas... Kümme minutit pärast paadirampide allalaskmist oli A-kompanii aktiivsus kadunud, mehed olid juhtideta ja peaaegu tegutsemisvõimetud
,,Eks sügisel näe, enne kui sõitma hakkad," ütles Tiit nüüd, ilma et oleks midagi rohkem juurde lisanud. Aga Indrek mõistis nõndagi, mis see tähendas. * Päike oli juba üsna madalale vajunud, kui Indrek hakkas kodu poole minema. Päevane tuul oli vaikinud, nagu oleks ta kaasa läinud itta taganenud paksude pilverüngastega. Jõe voogudel läigatas varjunditesse valguv roheline luht ja tume kõrkjastik raputas oma pruuni pead. Häälitsesid vees peegelduvad pääsukesed ja sulpsatasid kalad, muidu oleks võinud arvata, et on saabunud kõigile juba öine uinak. Jõevee läikival lindil, rohelistel kallastel ja kaugemale taganenud kasestikul hõljus nagu mahajäetuse nukrust, kui Indrek peatus silmapilguks sillal. Kodu ema laotas parajasti aiale pesutükke. Indrekut nähes ta ütles: ,,Tuli veel õigel ajal meele, otsisin pambust su särgid, püksid välja. Juba viledaks läind teised. Ehmatasin päris ära kohe. Ikka tegin alles sulle uued ja puhtlinased, juba läbi
annaabi.ee 
