Kaljukotkas Karolin ja Karmen 7.Klass 2014 Tutvustus Maakotkas, laanekotkas Haugaslaste sugukond Röövlind Põhivärvus pruun Sulistunud jalad 2,9-5,4 kg Üldpikkus kuni 82cm Tiibade siruulatus 2,2m Levik ja arvukus eestis Üle Eesti Suuremad loodus- massiivid 40-50 paari Elukoht Metsa-raba loodusmaastikud Männid Põlised pesapaigad Eluviis ja paljunemine Elavad paaridena Paigalinnud kahemunaline kurn Koorumine aprillis Ohtustatus Pesitsuspaikade häiritus Putukatõrjevahendid I kategooria kaitstav lind
must-toonekurge taas kohata Eestis. Eestis on must-toonekure arvukust hinnatud vaid 150...200 haudepaarile. Kuna ta on meil väga haruldane lind ja kujunenud loodusmälestusmärgiks, siis on ta asetatud kaitstavate linnuliikide I kategooriasse. 5 Kotkad Kaljukotkas Kaljukotkas on suur suhteliselt saleda kehaga röövlind. Kotka põhivärvuseks on pruun, vanalind on üleni pruun. Vanalinnu noka tüvik on kollane, alates ninasõõrmetest must. Jalad on alates jooksme algusest sulistunud, varbad on kollased, küüned mustad. Linnu saba ja tiibade tipmised hoosuled on üldtoonist tumedamad. Noorlind on tunduvalt kontrastsema värviga. Saba on hele, otsast tume, "pükste" sisepool ja kõhualune hele. Rinnal rohkesti heledaid sulgi. Nokk ja jalad tunduvalt heledamad vanalinnu omadest. Kaljukotka põhitoiduks on jänesed ja suuremad kanalised. Näljane kotkas võib rünnata ka kitsi, kuid tema saagiks langevad enamasti vaid nõrgad loomad.
Kaljukotkas on jõuline ja osav, tiibade siruulatus kuni 227 cm, kehakaal isaslinnul 33,5 kg ning emaslinnul 4,55,5 kg. Eesti suuruselt teise kotkaliigi tiibade siruulatus küündib kuni 230 sentimeetrini. Vanalinnud on tumepruunid heledamate suleääristega roostja lagipea ja ülakaelaga. Sabatüvik on hall mustja tipuga. Vanalindude silmad on tumepruunid. Vanalinnu noka tüvik on kollane, alates ninasõõrmetest must. Jalad on alates jooksme algusest sulistunud, varbad on kollased, küüned mustad. Noorlind on tunduvalt kontrastsema värviga. Pealagi on noortel kaljukotkastel kuldne, saba on hele, otsast tume, "pükste" sisepool ja kõhualune hele. Rinnal rohkesti heledaid sulgi. Nokk ja jalad tunduvalt heledamad vanalinnu omadest. Emaslinnud on tunduvalt suuremad kui isaslinnud. Välimuse sarnasuse tõttu eemalt, kui suurus pole hoomatav, võib kaljukotka segi ajada hiireviuga. Kuid ta tiirleb palju aeglasemalt
triibulised. Taustavärvuseks on seal valge, mille peal on pruunidest ristvöötidest madrusesärki meenutav muster. Puguala võib olla ka kollaka tooniga. Rabapistriku ülapool on kas kiltkivihall või tumedam, kuni pruunini välja ning see sõltub linnu vanusest, noorlind on tumedam. Eriti kontrastne on pea, nokast alates on see tume, altpoolt aga sama värvi, mis kurgualunegi - valkjas. Silmast allapoole kulgeb lai tume pikivööt, mida nimetatakse haberibaks. Linnu nokk on must. Jookse on sulistunud vähem kui poole pikkuseni, keskvarvas jooksme pikkune või pikem. Saba on tipust ahenev. Rabapistrik on üldiselt rändlind, kes saabub meile märtsi teisel poolel ning lahkub enamasti septembri teisel poolel. Mõnel harval juhtumil on nähtud rabapistrikku meil ka talvel, ent kas sellisel juhul on tegu meil ka suvel elanutega, seda ei teata. Rõngastusandmete kohaselt talvituvad meie pistrikud Edela-Euroopas. Rabapistrik on meil väga haruldane lind
Puguala võib olla ka kollaka tooniga. Rabapistriku ülapool on kas kiltkivihall või tumedam, kuni pruunini välja ning see sõltub linnu vanusest, noorlind on tumedam. Eriti kontrastne on pea, nokast alates on see tume, altpoolt aga sama värvi, mis kurgualunegi - valkjas. Silmast allapoole kulgeb lai tume pikivööt, mida nimetatakse haberibaks. Linnu nokk on 8 must. Jookse on sulistunud vähem kui poole pikkuseni, keskvarvas jooksme pikkune või pikem. Saba on tipust ahenev(5.). Veel selle sajandi keskpaigas oli rabapistrik laialt levinud kogu maailmas, praeguseks on aga arvukus langenud küllaltki kriitilisse seisu. Rabapistrik on meil väga haruldane lind, Eestis on teda nähtud vaid Läänemaa ja Alutaguse rabades. Veel käesoleva sajandi keskpaigas arvati teda olevat 40 paari, kuid kümmekond aastat hiljem
ookeanisaare. Eestis võib kohata kahteteist teada olevat kaklaste sugukonda kuuluvat liiki. Nendeks on: habekakk, händkakk, karvasjalg-kakk e. laanekakk, kassikakk, kivikakk, kodukakk, kõrvukräts, lumekakks, sooräts, värbkakk, värbrats, vöötkakk. Võrdleme nende arvukust Eesti ja Rootsi vahel ning selgitame välja, mis on põhjustanud nende liikide arvukuse muutumist. Kaklastest üldiselt Kaklasi iseloomustab pehme ja kohev sulestik. Neljas varvas on alati väänisvarvas. Jalad on sulistunud kuni küünisteni. Sugupooled on sulestikuvärvuselt sarnased, kuid emaslind on alati suurem. Suuremalt osalt on kaklased öölinnud. Haub emalind, poegi toidavad mõlemad vanemad. (T.Randala 1976) Elupaik: Enamik elupaiku, alates lagetundrast ja rabadest kuni metsalaamadeni. Toit: Kõik on kiskjad, püüdes laias valikus loomi, eriti pisiimetajaid ja linde. Kõige enam näib nende toidu hulgas olevat uruhiiri. Seedimatud osad, nagu luud, karvad ja putukate
a. viirik, 1880. a. paiku ka valge plimutroki liha-munatõug. Tuntakse ka musti ja õlevärvilisi tõuteisendeid. Tõu viirikteisend levis kiiresti Euroopasse, ka Eestisse. Peale II maailmasõda on valget plimutrokki väga aktiivselt selekteeritud suurema munaproduktiivsuse ja paremate lihaomaduste suunas ja ta on kaasajal kõige tähtsam lihakanatõug Kotsin on Hiina ja Kagu-Aasia päritoluga vanimaid ja raskemaid lihakanatõuge, väga dekoratiivne: võimsa lihastiku, täielikult sulistunud jooksma ja välisvarvastega, lihtharjaga. USA-sse ja Euroopasse toodi 1848. a. Peamiselt viis värvusteisendit: õlgkollane, kollane, valge, must ja põldpüüvärviline. Kuked 4,5- 5,5, kanad 3,5-4,5 kg, munatoodang kuni 120 pruunikoorelist muna. Kasutatakse lihakanade aretustöös. Võitluskanad Võitluskanade hulka kuulub väga palju Hiina, Jaapani, Kagu-Aasia, India ja Euroopa päritoluga tõuge: malai, (vana)india, a¸iili, belgia, vanainglise, uusinglise jt Söötmine
kaasajal kõige tähtsam lihakanatõug emasvormina broileri krossides. Kuked 3,8-4,2 kg, kanad 2,8- 3,5 kg, munatoodang 150-200 muna, muna keskmine mass 60-62 g, munakoor pruun. Sulestik valge, nahk, nokk ja jalad kollased, kõrvalapid punased, lihthari. Kotsin on Hiina ja Kagu-Aasia päritoluga vanimaid ja raskemaid lihakanatõuge, väga dekoratiivne: võimsa lihastiku, täielikult sulistunud jooksma ja välisvarvastega, lihtharjaga. USA-sse ja Euroopasse toodi 1848. a. Peamiselt viis värvusteisendit: õlgkollane, kollane, valge, must ja põldpüüvärviline. Kuked 4,5-5,5, kanad 3,5-4,5 kg, munatoodang kuni 120 pruunikoorelist muna. Kasutatakse lihakanade aretustöös. Braama on suuruselt, aretusregioonilt, kehaehituselt, jooksme ja varvaste sulgedega kattumuselt, kehamassilt ja produktiivomadustelt sarnane kotsini kanatõule
annaabi.ee 
