V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
See poolsõõr
koosnes kaltsudest, närudest, kassikullast, harkidest, kirvestest, purjus jalgadest, paljaist
tugevaist käsivartest, ilgeist, allakäinud juhmidest nägudest. Selle santkonna ümarlaua
keskel valitses Clopin Trouillefou selle nõukogu doodzina, selle peerkonna kuningana, selle
konklaavi paavstina * juba oma vaadi kõrguse, siis ka selle imelikult kõrgi, julma ja hirmsa
ilme tõttu, mis ta silmaterades sädeles ja mis ta loomalikku, metsikut suliprofiili veelgi
rõhutas. See oli nagu metssea pea seakärssade keskel.
«Kuule!» ütles ta Gringoire'le, paitades rakkus käega oma vormitut lõuga. «Ma ei näe
ühtki põhjust, miks sind mitte üles puua. Muidugi, see ajab sul kananaha üle ihu. See on ka
arusaadav: teie, kodanikud, pole sellega lihtsalt harjunud. Teie teete sellest asjast jumal teab
mida kõike. Meil pole mõtetki sulle midagi halba soovida. Ütlen sulle ka, kuidas sa praegu
sellest hädast pääseda võid