Kuna keskajal kanti riided ribadeks, ei tarvitsenud olla kantud linane materjal piisavalt kvaliteetne paberi valmistamiseks. Samuti hakkas nõudmine raamatute järgi kiirelt tõusma ja see tähendas, et paberit oli vaja toota rohkem kui varem. Katsetusi uue materjali leidmiseks hakati tegema 18. sajandil. 19.saj. keskpaika võibki lugeda moodsa paberitehnoloogia alguseks. Puidu baasil valmistatava paberi tooraine sorteeritakse, puhastatakse ja peenestatakse sulfit- või sulfaatprotsessi abil. Mass valgendatakse ja jahvatatakse. Seejärel paberimass töödeldakse (liimistatakse ning lisatakse täite- ja värvaineid). Lõpuks valatakse mass vormidesse ja moodustatakse trükikate. Katmise järel läheb paber lõikamisele. Paberirullid lõigatakse kõigepealt otstest puhtaks ja seejärel lõigatakse poognapaber soovitud formaati. Formaati lõigatakse paber rullist spetsiaalsetel sorteerimis-lõikamismasinatel, sorteeritakse välja ka paberi defektid (augud, kortsud, plekid).
1867. aastal sai alguse puidumassist tehtud paberi tootmine. Puitmassi lisamine muutis paberi tunduvalt odavamaks, kuid samal ajal halvenes paberi kvaliteet. Paremate omadustega paberi saamiseks tuli lisaained uuenduslike keemiliste menetluste abil eemaldada, nii et jääks järele ainult tselluloosikiud. Inglise keemikute H. Burgessi ja C. Watti poolt leiutati 1851. aastal soodaprotsess, mis oli esimene selline meetod. 1866. aastal järgnes sellele sulfitprotsessi ning 1884. aastal sulfaatprotsessi kasutuselevõtt. 1851.aastal võeti kasutusele veel paberi pleegitamine klooriga, kuid sellist meetodit vähendati 1980ndatel aastatel selle halva mõju tõttu keskkonnale. Paberi tootmine Hiinas. 1 - meister sõelaga vanni juures,
annaabi.ee 
