Moskvast pidi tulema signaal, et asi hakkab minema teistmoodi. Tuli 56ndal aastal Nikita Hrustsovi kõnes NLKP 20. kongressil, hakkas levima laiemalt ja muutus avalikult kättesaadavaks kogu nõukogude rahvale. Tähelepanuväärne, sest H uue parteijuhina hakkab kritiseerima Stalini perioodi ja isikukultust. Selgub nüüd, et 40ndatel-50ndatel Nõukogude liidus vigu tehtud, seni seda pole öeldud. See, et H algatab sulaprotsessi, on tänuväärne, selge, et uue ajajärgu partei-ja riigijuhiga, aga siiski vastuoluline tüüp. H puhul olid võimalikud üllatused. Kuigi ilmne, et asjad lähevad paremaks, on võimalikud ka tagasilöögid, mis isiklike avaldustega seotud. 1957-58 nn Pasternaki juhtum. Esimene tagasilöök kirjanduses 1957 kui Pasternak, vene kirjanik, sai Nobeli preemia, aga see romaan ei
probleemkirjandusele, samuti suurem seos tegelikkusega dokumentaalkirjanduses (Velsker 2001: 416). Samuti olid muutused värsiloomingus, pannes aluse kümmekond aastat väldanud luulekesksele kirjandussituatsioonile. Vabavärsi tulek oli märk muutustest, millega kirjanduses tõrjuti kõrvale sotsialistliku realismi kitsam kaanon ja asendati sotsialistliku realismi laiendatud võimalustega (Velsker 1998: 121). Sulaprotsessi alguses saab oluliseks endiste arbujate Kersti Merilaasi ja August Sanga tagasitulek kirjandusse, nooremast kirjandusest tõuseb diskussiooni objektiks Jaan Krossi, Ain Kaalepi ja Ellen Niidu looming. Samuti ka klassikalise luuletraditsiooni tagasitulek kirjandusse- pehmemas ja maalähedasemas vormis. Oluliseks saab Debora Vaarandi luule muutumine (varem oli stalinistlik poetess). Murrangut tähistavaks teoseks saab 1959. aastal ilmunud Unistaja aknal. Tolleaegne kirjandus
annaabi.ee 
