Nt inimesel pole võimalik teadvustada neid kõneliigutusi, mis sooritatakse neelust madalamal (häälekurrud, hingamislihased). Ka mõjutada nende lihaste talitlust saab ainult kaudselt. Kõnehingamise ja hääle arendamiseks on vaja midagi hääldada. Igasuguse õppimise ja harjutamise seisukohalt on tegevuse struktuuris kõige olulisemaks ühikuks toiming. Iga toimingu sooritamisel läbitakse järgmised etapid: • Orienteerumine ülesandes (mida on vaja teha, mis tulemuseni peaksime jõudma). • Planeerimine (kuidas teha, mis järjekorras). • Ülesande täitmine. • Enesekontroll (kas saavutasime loodetud tulemuse). Õpiraskustega lastel on iseloomulik orienteerumise, planeerimise ja kontrolli puudulikkus. Nad asuvad kiiresti ülesannet täitma ja hoolivad vähe tulemustest. Abiõppe lapsed kasutavad orienteeruval-planeerival etapil sageli pseudokompensatsiooni võttena võimalust rakendada enda asemel õpetajat
See eksperiment võimaldab uurida, millised seosed on. Kaks põhiviisi- vabade assotsiatiivide eksperiment (esitatakse suvaline sõna ja palutakse öelda esimene sõna, mis pähe tuleb). Suunatud assotsiatiivne eksperiment- piiratakse ära, millega vastama peab- mina ütlen sõna ja ütle esimene tegusõna, mis pähe tuleb. Vajadus uurida : · kõnemehhanismi kujunemist- kuidas aju osaleb lapse kõne arengus, kuidas seotud kõneloomega, mis kindlustab kõneloome mõistetavuse, kenaduse · Kõnemehhanismi ja keelesüsteemi seos, keelesüsteemi roll- nt liitsõnade moodustus (erivajadustega lastele tuleb palju moodustust õpetada, kuna väga konkreetse tähendusega pudel vs veepudel). · Kõneloome ja -taju operatsioone, nende sõltuvus keelest- keeltes erinevad operatsioonid (nt R-häälik- ei saa öelda, et ütle õigesti, peab teadma, millistest operatsioonidest koosneb just eesti keeles (v vene keeles nt)
Praktilisi metakeelelise analüüsi ja sünteesi ülesandeid rakendatakse abiõppe kõigis klassides (tavakoolis peamiselt algklassides). Emakeele kui abiõppe aine sisu iseloomustavad tunnused: Kõikide teemade käsitlemisel rakendatakse semantilist analüüsi. Keele formaalseid tunnuseid vaadeldakse seoses sellega, kuidas nad eristavad või muudavad keeleüksuse tähendust. Lauset käsitletakse mallide kaupa, seejuures rühmitatakse konstruktsioonid kõigepealt semantiliste tunnuste (ruumisuhted, ajasuhted jne.), seejärel välise analoogia (formaalsete tunnuste) põhjal (Läksin koju, sest...; Vihma hakkas sadama, sellepärast...) Samal põhimõttel rühmitatakse morfoloogilised vormid (hundi kihvad, joonistas hundi; kuuse, kase; sea, toa). Grammatika seaduspärasuste ning sõnatähenduse selgitamiseks kasutatakse
Need esimesed aitavad mõista seda kolmandat. Sõnade mitmetähenduslikkus tekitab palju segadust!! Keeleüksust ja objekti on vaja eristada (ehk sõna ja obkjekti) nt ,,tõmba õpetajale joon alla" . Lastele tuleb seletada, et nt liitmine/lahutamine ei sõltu sõnadest rohkem/vähem, vaid sõltub situatsioonist. Vahendil (keel) ja selle kasutamisel (kõne). Oluline pole, mis ma räägin, vaid kõne mõtesatud tajumine ja mõistmine. Suhtlemine pole lihtsalt etikett, vaud mis kavatsus partneril oli , millest ta tahtis rääkida, mis strateegiat ta kasutas, mis tal jäi ütlemata. Kõik kokku koondub, et oleneb mis teadmised meil peas on, kui tühjus, siis on raske midagi mõista ja ise välja anda.) Missugusied keeleüksuseid kasutan, et kellelgi teadmisi/mõtet edasi anda?? Kui palju on mul vahendeid/oskusi, et mõtet/teadmis edasi anda, kas on piisavalt?? ----------------------------------
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
