mu mullake, see on mu ema, mu kullake! Autor armastab oma kodumaad ning austab seda kõike, kus ta on sündinud ja elanud. Ka kõigest sellest , mis on toimunud kodumaa pinnal peab ta lugu ning leiab, et see maa on elamist väärt. Luuletus tuletab mulle meelde mu vana-vanaema, kellele otsa vaadates meenusid just sellised omadussõnad, mida luuletuses kasutatakse. Kui aus olla , siis tekitas tema vana ja mõtteis nägu lausa hirmu. Kuid siiski oli ta inimene , keda austada. Isegi suhkrusaia valmistades oli ta ilme tõsine ning veidi kurb, nagu ka see luuletus.
Bianka pakub, et J võiks ka kaasa tulla kui talle reedel tulevad külalised Rootsist ja nad linna peale lähevad. J valetab, et tal on üks sünnipäev, kuigi ta ei ole kaks aastat kellegi sünnipäeval käinud, sest teda pole lihtsalt kuhugi kutsutsud, ta ütleb neljapäeval kas tuleb, aga ise teab juba et rautselt läheb ja tal on kutse üle väga hea meel. J-le meenub, kuidas nad lapsepõlves viie lapse vahel kõike jagama pidid- komme pooleks lõikasid, et kõik võrdelt saaksid ja salaja suhkrusaia tegid. Kui nad Kreetega kahekesi jäid ja vanemad väikset viisi eraettevõtlusega hakkasid tegelema tekkis ka perre raha rohkem, siis mõnda aega väljenduski neile Kreetega vanemte kohalolu kapi peale jäetud sajastes rahatähtedes. Nad said endale Kreetega lõpuks ometi pitsasid, burgereid , suuri jäätiseid ja puuvilju lubada ja ega nad ennast tagasi ei hoidnud- tavaline õhtusöök oli kaks suurt pitsat, 2l coca-cola, kilo banaane, liitrine jäätis.
annaabi.ee 
