lavastanud Soomes, esinenud estraadikunstnikuna, loonud Eesti Raadio saatesarja «Meelejahutaja», lavastanud teleteatris, mänginud telelavastustes, kuuldemängudes ja filmides. Tema loomingud on mõjutatud kuulsa vene estraadinäitleja Arkadi Raikini loomingust. Ta asutas 1980.aastal ,, Vanalinnasstuudio" ja oli selle pikaaegne kunstiline juht ja aastast 1997 ühtlasi selle direktor. Vanalinnastuudios on ta lavastanud enam kui 30 lavastust, sealhulgas ZSvanetski ja Aimla "Ei mingit kahtlust", Suhhovo-Kobõlini "Toimik", Rostandi "Cyrano de Bergerac", Gogoli "Revident", Kalli "Prügikast ehk alguse asi" ja "Prügikast 2 ehk põhi paistab". 2005 aasta veebruaris asutas ta Vana Baskini teatri. Ta on avaldanud 1993. aastal mälestusteraamatu «Raudeesriide taga» ja ta on lasknud kirjutada tema välja mõeldud anektootidest mitu anektoodi raamatut. Eesti NSV teeneline kunstnik 1984, Eesti NSV rahvakunstnik 1988. Huumoripreemia Meie Mats 1987.
1945 tõi Kalmet lavale Shakespeare’i “Kuningas Lear’i” Draamateatri 25ks sünnipäevaks (kusjuures arvestust peeti Draamastuudi asutamisest alates). KEvadel lavastas veel ka Gorki “Väikekodanlased” jätkates oma vene klassika rida. 1946 jätkus LK teatripedagoogitee Eesti Riiklikus Teatriinstituudis direktor P. Põldroosi asetäitja ja õppejõuna. 1949 Tema viimaseks tööks lavastajana, enne kui julgeoleku mehed ta uksele koputasid jäi vene klassiku Suhhovo-Kobõlini “Kretšinski pulm”, mille ta tegi Draamateatris. 1950 1950. aastaks, kui lõpetanud kolm lendu, Eesti Riiklik Teatriinstituut suletakse. Leo Kalmet eemaldatakse pedagoogilisest tööst kuna ta olevat formalist, kosmopoliit ja dekadent. Algab rängimaid perioode L K-i elus - 1950-55, represseerituna Irkutski oblastis. Ta arreteeritakse 1950 aastal 10 veebruaril. Tema arreteerimise määrus ütles järgmist: “Kalmet töötas Eesti draamateatri
annaabi.ee 
