võetakse pigem küsimuse, kui otseselt valena. Metodoloogiline solpisism on arusaam, et ainult mõtetes võib kindel olla ning keha ja aju võivad olla osa välismaailmast. Klassikalise solipsismi probleemid tulenevad enda kogemusel põhineva subjektiga samastamisel või eristamisel. Enda samastamisel või eristamisel subjektiga(nähtus, teine inimene, füüsiline keha vms) ei võimalda objektiivse maailma võimalikkust, sest kogu olemasolevat maailma tajutakse subjektiivsena. Solipsism ja religioon Kõige paremini saab solipsismis ja erinevates religioonides leida ühiseid jooni keha ja vaimu probleemi kaudu. Keha ja vaimu probleem on suhe keha ja vaimu vahel ning erinevates religioonides võetakse keha ja vaimu erinevusi või sarnasusi erinevalt. Osades religioonides esineb monistlik seisukoht, milles tunnistatakse vaid ühte kehast või vaimust. Teised religioonid tunnistavad rohkem dualistlikut seisukohta, milles tunnistatakse mõlemat. Kõige
kehtiks, peaks paika kõigi (võimalike) mõtlevate teadvuste korral, kuna millegi kehtivus objektiivsena nõuaks kõigi teadvuste, arusaamade ühetaolisust, homogeensust antud teemas. See aga välistaks juba oma olemuselt mõtlevate teadvuste mitmekesisuse. Välistaks millegi uue õppimise, kuna objektiivse vaatepunkti ning tõe olemasolul ei saaks enam toimuda arengut antud vaatepunktis. Objektiivsele tõele ei saaks kuidagi oponeerida. Mina (täiesti tajutult subjektiivsena) leian, et võimalikud on mistahes vaatepunktid ning eesmärgid, sellega ka mistahes variatsioonid tõdedest ning teadmistest. Leian, et ühtegi neist vaatepunktidest ei saaks erilisena esile tõsta ning teistest kehtivamaks nimetada.
Raamimine on paratamatu, kõik esitused(kõned, kirjutised jne) on tegelikkuse võimalikud konstruktsioonid Sündmusi saab edastada vaid selekteerides Ajakirjanikud on pidevalt olukorras kus sündmusteke tuleb anda tähendus Arvamus Arvamus. Väärtustav info, eeldab varasemaid sõnumeid nähtuse kohta ehk metaavaldus Erinevalt uudistest on arvamus tõe suhtes ükskõikne, teda saab käsitleda ainult subjektiivsena NB! Otsus kujuneb sageli nii, et arvamusi, levitatakse avalikkuses, misjärel saab selgeks kus kujuneb enamus, ehk enamus määrab otsuse Meedia pakub tähtsamate teemade kohta jooksvalt kommentaare, mis lihtsustab arvamusekujundamist ja juhib seda. Kommentaaridel või arvamustel on suurem mõju kui uudistel Bbc talking heads Meelelahutus Eesmärk on tugeva emotsionaalse värvinguga sisu pakkumine. Olemas ka infotainment ( info ja
* Hakkas rõhuma indiviidi unikaalsusele. * Inimese peamiseks eesmärgiks on saada subjektiivseks. * Grupp võtab ära vastutuse, muudab nõrgemaks. * Mitte keegi teine ei suuda mind mõista, lõppkokkuvõttes olen ma üksi. * Ei teadvusta eksistentsialismi, ei ela täisväärtuslikult. Peab eksistentsialismi läbi tunnetama. * Mis on hea, seda pole võimali leida filosoofias, mille nimel oleks võimalik elada ja surra. * Võib olemas olla selline asi, nagu objektiivne tõde. See, kes elab subjektiivsena maailmas, ei pruugi seda objektiivset tõde tunnetada. * Kui tunnetab, alles siis on aktuaalne. * Kõige tugevam on ühiskond siis, kui see koosneb... * Peab olema... 4 Olemine esteetilisel tasandil, eemärgiks pidev nauding, on meelte vang. Tundemaailm, ei julge enesega suhelda. Sellel tasandil on küll olemas, aga ei ela. 5 Olemine eetilisel tasandil, eesmärgiks tasakaalu leidmine ja rahulolu saavutamine iseendaga, rahulolu nii, et ka ühiskond on rahul.
· Teine probleem seisneb küsimuses: ,,Milles seisab õige suhtumine asjadesse?" Siinkohal soovitasid skeptikud kindla seisukohavõtu asemel ettevaatlikku tagasihoidlikkust. Kuna me midagi kindlat ei või teada ega tunnetada, siis ei ole võimalik ka langetada ühtki kindlat otsust või hinnangut. Iga kindel hinnang sisaldab endas paratamatult eksimust, eriti kui me seda üldistame: tõeline otsus või hinnang millegi üle võib kehtida üksnes tõenäolisena ja sedagi vaid subjektiivsena mulle enesele. Seega tõeliselt tark ei langeta kunagi otsust millegi üle, vaid pusib teatud tasakaaluseisundis nende vahel. · Kolmas probleem on eetilist laadi. Nii nagu esemete tõeline olemus osutub tunnetamatuks, nii ei tea me ka midagi selle kohta, mis tõeliselt on hea ja mis mitte. Targa inimese hoiak saab olla kõige suhtes vaid ükskõikne, sest ta teab, et ei ole olemas kindlat, kõigi kohta ühtlaselt kehtivat head ega kurja. See, mida
Teadvuse aktuaalsuse mudelina võiks kujutleda pimedas ruumis põleva küünlaga käes liikuvat inimest, kus põleva küünla leek oleks teadvuse analoogiks. Teadvuse subjektiivsus (a) tänini pole veel kellegi teise võimuses "heita pilku" meie teadvuse "puhtale poolele", s. o. teadvuse aktuaalsele sisule peale meie enese; (b) meie teadvus ei taotle reeglina kiretut, objektiivset ja kõikehõlmavat tegelikkuse peegeldust, vaid valib tegelikkusest välja ainult seda, mis meile oluline on. Subjektiivsena võimaldab meie teadvus küll üritada reprodutseerida teiste inimeste teadvuses toimunut, ent täielikult me seda vaevalt suudame (näiteks loovisiku teadvuses toimunut kunsti- või kirjandusteost luues). Teadvuse mudelifunktsioon - me saame teadvuse kaudu (subjektiivse) mudeli meid ümbritsevast maailmast lähtuvalt meie hetkevajadustest ja - eesmärkidest. Seda aspekti on nimetatud ka teadvuse peegeldusfunktsiooniks.
annaabi.ee 
