Viroloogia-viirusi uuriv teadusharu. Viirusosake- väljaspool rakku eksisteeriv viirus, millel on iseloomulik kuju, suurus, kindlad füüsikalised- ja keemilised omadused. Viiruse genoom- kõige tähtsam komponent ja kõigi omaduste määraja viirusel, milleks on DNA või RNA molekulid. Viiruse geenid- replikatsioonigeenid, regulaatorgeenid, struktuurgeenid. Viirusvalgud- replikatsioonivalgud: vastutavad viiruse genoomi paljunemise eest. Regulaatorvalgud: kontrollivad raku ainevahetust. Struktuurvalgud: moodustub koos genoomiga viirusosakesi ja kaitsevad neid väljaspool rakke. DNA- viirused-1) herpesviirused (tuulerõuged, ohatis), 2) adenoviirused, 3)bakuloviirused,4) papilloviirused (soolatüükad). RNA- viirused- 1)gripiviirused, 2)paragripiviirused,3) enteroviirused ja rinoviirused,4) leetriviirus,5) mumpsiviirus, 6) marutõveviirus,7) suu ja sõrataudi viirus. Viiruse kapsiid- viiruse genoomi ümbritsev tihe ja tugev kapsel
*Viiruse kõige tähtsamaks komponendiks ja kõigi omaduste määrajaks on tema genoom. Väiksemad viiruste genoomid koosnevad umbes kolmest tuhandest nukleotiidist, suurimad aga kuni 300000 nukleotiidist. Viirused kasutavad oma genoomi rakusiseseks paljunemiseks paljusid erinevaid mooduseid, kuid kindlasti peab nende genoomides olema kolme tüüpi geene:*replikatsioonigeenid *regulaatorgeenid *struktuurgeenid. Viirusosakese struktuurvalgud ümbritsevad viiruse genoomi tiheda ja tugeva kaitsva kapslina. Seda nim kapsiidiks- jäik, kompaktne ja kindla ülesehitusega struktuur. Koosneb kindlast arvust valkudest, mis on omavahel seotud füüsikaliste ja keemiliste sidemetega. Mõndele viirustel on kapsiid kateud ümbrisega. *Paljunemine toimub elusates rakkudes ning selleks peab viirusosake kõigepealt sisenema rakku. Seda protsessi nim raku nakatamiseks. *Viiruse paljunemisel eristatakse kolme faasi
Translatsioon: ..valgu tootmine RNA abil. o Toimub ribosoomida o Valgu sünteesi regulatsioon toimub kahel tasandil: 1. Kas transkirptsioon toimub( RNA-polümeraasi seostumine promootorpiirkonnaga) või ei A) RNA-polümeraas ei saa seostuda, kui selle piirkonnaga on juba seotud repressorvalk B) Ei sa ka siis seostuda,kui puudub aktivaatorvalk. 2. Üleliigsed RNA-d lõhutakse ära Geene on kahte tüüpi: 1. struktuurvalgud-määravad ära raku ehituses olevate rakkude sünteesi 2. regulaatorgeenid-kontrollivad struktuurgeenide avaldumist Kui mRNA on valmis toodetud liigub ta tuumast välja ribosoomi. DNA lõiku,mis määrab ära ühe RNA sünteesi, nim geeniks. mRNA sisaldab informatsiooni valgu aminohappelise järjekorra kohta. Informatsiooni lugemine algab initsiaatorkoodonist. Aminohappelist jrk saab määrata koodonipäikeselt. Koodoniks ehk tripletiks nim kolme järjestikulist nukleotiidi RNA- d.
informatsiooni ja annavad selle edasi järgnevatele viiruse osakestele. Viiruse genoom võib koosneda ühest või mitmest nukleiinhappe molekulist. Genoomis eristatakse 3 tüüpi geene: 1) Replikatsioonigeenid - nad kindlustavad viiruse genoomi paljundamise ehk replikatsiooni. 2) Regulaatorgeenid - mõjutavad nakatunud raku aktiivsust selliselt, et soodustada viiruse paljunemist. 3) Struktuurgeenid - kindlustavad viirusosakeste moodustumise. Struktuurvalgud ümbritsevad viiruse genoomi tugeva kapslina, mida nimetatakse apsiidiks. Kapsiid on jäik, kindla ehitusega struktuur. Mõnedel viirustel on kapsiid kaetud ümbrisega. Viirusosakese ümbris pärineb alati peremeesraku rakumembraanist, mille viirus rakust väljudes kaasa võtab. Ümbrise koostisesse lülitab viirus ka osa oma struktuurvalkudest. 1) Kapsiid ja ümbris kaitsevad viiruse genoomi väliskeskkonna mõjude eest (viiruse ja apsiidi ülesanne)
iirused kasutavad oma genoomi rakusiseseks paljundamiseks paljusid erinevaid mooduseid, kuid kindlasti peab nende genoomis olema kolme tüüpi geene. Replikatsiooni geenid: kindlustavad viiruse genoomi paljundamise. Regulaatorgeenid: mõjutavad nakatunud raku aktiivsust selliselt, et soodustada viiruse paljunemist.Struktuurgeenid: kindlustavad viirusosakese moodustamise. Vastavalt oma funktsioonile jagunevad viirusvalgud: replikatsioonivalgud regulaatorvalgud struktuurvalgud Kapsiid ja ümbris Viirusosakese struktuurvalgud ümbritsevad viiruse genoomi tiheda ja tugeva kaitsva kapslina. Seda kapslit nim. kapsiidiks. Kapsiid on jäik, kompaktne ja kindla ülesehitusega struktuur. See koosneb struktuurvalkudest. Mõnedel viirustel on kapsiid kaetud ümbrisega. See pärineb reeglina peremeesraku rakumembraanist, mille viirus rakust lahkudes kaasa võtab. Viirusosakese kapsiidil ja ümbrisel on kaks funktsiooni: a) kaitsevad viiruse genoomi väljaspool rakku kesk-
..18 60 Peaaju 7...9 45 Tabel 1. Mõnede kudede ja organite valgusisaldus (Männik 1985: 39) Inimorganismis on alke umbes 40-45 %kuivkaalust. Taimedes on valgusialdus väiksem, bakterites jällegi kõrgem. Kudede valgusisaldus sõltub nende funktsioonist (näit. lihastes - kontraktiilsed valgud, maksas - rohkesti ensüüme, rasvkoes - transpor- ja struktuurvalgud) ning see muutub organismi individuaalse arengu jooksul ning haiguste korral (NB! diagnostika. Valkude füüsikalised ja keemilised omadused Valgud on enamasti värvuseta amorfsed ained. Valkudel ei ole kindlat sulamis- ja keemistemperatuuri. Nad söestuvad kuumutamisel, eritades ,,kõrbelõhna". Mõningaid valke on saadud kristalsena (hemoglobiini ja albumiini, pepsiini, insuliini jt.). Looduslikud valgud lahustuvad vees, lahjendatud alkoholis ja neutraalsete soolade lahustes.
(replikatsiooni) B- regulaatorgeenid, mis mõjutavad nakatunud raku aktiivsust selliselt, et soodustavad viiruse paljunemist. C- struktuurgeenid, mis kindlustavad viirusosakeste moodustamise. Nendelt geenidelt transkribeeritakse rakus mRNA-d, mida kasutatakse ribosoomide poolt viirusvalkude sünteesiks. Vastavalt oma funktsioonile jagunevad viirusvalgud a- replikatsioonivalkudeks, b-regulaatorvalkudeks ja c-struktuurvalkudeks. Viirusosakese struktuurvalgud ümbritsevad viiruse genoomi tihenda ja tugeva kaitsva kapslina. Seda kapslit nimetatakse kaspsiidiks. Viirusosakese kapsiid on jäik, kompaktne ja kindla ülesehitusega struktuur, mis on sarnane Lego klotsodest kokku pandud esemetega. Viiruse kapsiid koosneb kindlast arvust valkudest, mis on omavahel seotud füüsikalise ka keemilise sidemega. -3- Viiruste paljunemine Väljaspool rakku on viirusoaskesed ümbritsetud jäiga kapsiidiga ning neil puudub
Fibriallaarsed valgud on niitjad, reglina vesilahustumatud, vastupidavad hapetele/alustele,seedensüümidele ja denaturatsioonile. Nad on kaitse ja tugifunktsiooniga( kollageeid,elastiinid,müosiinid,keratiinid,fibroiinid). Globulaarsed valgud on arvukaim valkude rühm(liit ja lihtensüümid,hormoonid). Lahustavad füsioloogilises lahuses. Põhirühmad albumiinid ja globumiinid. Ensüümid( pepsiin, trüpsiin) Transportvalgud ( hemoglobiin) Struktuurvalgud ( histoonid, kollageen, elastiin) Kontraktiilsed valgud ( aktiin, müosiin) Regulaatorvalgud ( insuliin, histoonid) Aktiivkaitse valgud (immuunglobuliinid, fibronogeen) Toite ja varuvalgud (piima kaseiin) 2. Valkude biofunktsioonid Ensümaatiline/katalüütiline kõik üheselt ensümaatilise funktsiooniga biomolekulid on valgud ja nende funktsioon väljendub biokeemiliste reaktsioonide katalüüsimises.
Millised on viirusvalkude peamised ülesanded? Viirused kasutavad oma genoomi rakusiseseks paljundamiseks paljusid erinevaid mooduseid, kuid kindlasti peab nende genoomis olema kolme tüüpe geene 1) replikatsioonigeenid, mis kindlustavad viiruse genoomi paljundamise 2) regulaatorgeenid, mis mõjutavad nakatunud raku aktiivsust selliselt, et soodustada viiruse paljunemist 3) struktuurgeenid, mis kindlustavad viirusosakeste moodustumise. 6. Millest koosneb viiruse kapsiid? Viirusosakese struktuurvalgud ümbritsevad viiruse genoomi tiheda ja tugeva kaitsva kapslina. Seda kapslit nimetatakse kapsiidiks. Viiruse kapsiid koosneb kindlast arvust valkudest, mis on omavahel seotud füüsikaliste ja keemiliste sidemetega. 7. Milliseid funktsioone täidavad viiruse kapsiid ja ümbris? Viirusosakeste kapsiidil ja ümbrisel on kaks funktsiooni. Esiteks kaitsevad need viiruse genoomi väljaspool rakku keskkonna mõjutuste eest
Igal valgul on oma individuaalne AH-jääkide kindel järjestus ja koosseis, millest sõltuvad: füüsikalised ja keemilised omadused valkude struktuuritasemed (funktsionaalsuse tagamiseks vähemalt tertsiaalstruktuur) biofunktsioonid Kudede valgusisaldus sõltub nende ülesannetest (lihased – kontraktiilvalgud, maks – ensüümid, rasvkude – transport- ja struktuurvalgud jne) ning muutub arengu ja haiguste korral AH-jääkide vahel polüpeptiidis on kovalentne peptiidside Biomakromolekulidena on neil mitmetasandiline struktuur (3D), fn täitmiseks valik arv polüpeptiidahelaid Neil on aktiivtsentrid (-alad) ja sobiv konformatsioon ligandite (ioon, molekul, funktsionaalne rühm) sidumiseks – tagab valkude mitmekesisuse ja biofunktsiooni Valke 40-46 % keha kuivkaalust Vereplasmas 63 – 85 g/L
Kiirendavad organismis toimuvaid reaktsioone. Valgulise päritoluga hormoonid reguleerivad metabolismi. Energiaallikas, 1 g valgu lagunemisel organismis vabaneb 4,1kcal. Valkude arvelt kaetakse keskmiselt 12% päevasest energiatarbest. Kaitsefunktsioon ebasoodsate ja kahjulike välismõjude eest (epiteel ja sidekoevalgud, antikehad, vere hüübimine jne.) Aktiivne kaitse moodustavad antikehad ja teised kaitsevagud Passiivne struktuurvalgud nt. naha ja küünte valgud Valgud 3 Elutähtsate ainete transport. Verevalgud seovad ja transpordivad mitmesuguseid ühendeid (nt. hapniku transport). Geeniregulatsioon (retseptoorne roll) osalevad DNA transkriptsioonis. Kuuluvad retseptorite koostisesse ja vahendavad infot. Kontraktiivne ülesanne muundab ATPsse talletunud energia mehaaniliseks tööks. Valgud 4 Valkude jagunemine:
proofaag Profaagi vabanemisel kromosoomist käivitub lüsogeenne tsükkel Sel viisil paljuneb bakteriofaag lambda Bakteriofaag T4 ja tema sugulased E. coli T-faagide genoom on dsDNA, lineaarne T2, T4, T6 – 167000 bp T7 – 39000 bp T-faagide partiklid on teadaolevatest viiruspartiklitest kõige komplekssemad Kapsiidi struktuurvalgud ja assambleerumisel osalevad valgud võtavad enda alla 40% geneetilisest informatsioonist Ikosaeedriline pea, helikaalne tupp, kuusnurkne basaalplaat Tupp ja pea on ühendatud kaelusega Basaalplaadile kinnituvad sabakiud ja nõelad Bakteriofaag T4 infektsioonitsükkel Varajane infektsioonistaadium – avalduvad varajased geenid
..18 60 Peaaju 7...9 45 Tabel 1. Mõnede kudede ja organite valgusisaldus (Männik 1985: 39) Inimorganismis on alke umbes 40-45 %kuivkaalust. Taimedes on valgusialdus väiksem, bakterites jällegi kõrgem. Kudede valgusisaldus sõltub nende funktsioonist (näit. lihastes - kontraktiilsed valgud, maksas - rohkesti ensüüme, rasvkoes - transpor- ja struktuurvalgud) ning see muutub organismi individuaalse arengu jooksul ning haiguste korral (NB! diagnostika. 1.4. Valkude keemilised omadused 7 Andmed valgu molekuli keemilise ehituse kohta on saadud loomsetes või taimsetes kudedest isoleeritud ja keemiliste meetoditega puhastatud valgupreparaatide uurimisel. Kasutatakse ka biokeemilisi meetodeid, kus uurimisele kuulub elusa koe funktsioon, nn. natiivne valk koos mittevalguliste lisanditega
valgusünteesi efektiivsust ning piltlikult öeldes ei pane lihaseid kiiremini kasvama. Sportlaste toitumine Olga Komleva 021MT Seega pole mingit mõtet arutult valgupreparaate tarbida, organism neist kasu ei saa. Samal ajal tuleb arvestada, et organism võib energeetiliste vajaduste katteks lagundada mõningal juhul ka oma valke: vereplasma valke, lihasvalke ning vistseriaalseid valke (siseorganite struktuurvalgud). Selline olukord võib tekkida pikaajaliste pingutuste puhul, eriti siis kui on tunduvalt vähenenud süsivesikute varud. Seda tuleks arvestada vastupidavusharjutusi sooritades ning nende ajal küllaldaselt süsivesikuid tarbida, et ei toimuks valkude lagundamist. Valgu vajadus vastupidavusaladega tegelejatel on ~ 1,2-1,8 g/kg keha mass/päevas ning jõualadega sportlastel ~ 1.5-2.0 g/kg keha mass/päevas. Seega on see eri
Nukleokapsiid vabaneb tsütoplasmasse sulandumisel, ensüümid ja transkriptsioonifaktorid kantakse rakku tegumendis. Nukleokapsiid seostub tuumamembraaniga, viib genoomi tuuma, kus toimub transkriptsioon, replikatsioon. Transkriptsioon ja viirusvalkude süntees toimub kolmes faasis: (1) vahetud varased valgud (α) – transkriptsiooni regulatsioon, raku ülevõtmine; (2) varased valgud – transkriptsioonifaktorid ja ensüümid, sh DNA polümeraas; (3) hilised valgud (γ) – struktuurvalgud, tehakse pärast genoomi replikatsiooni algust. Transkriptsioon toimub raku DNA-sõltuva RNA polümeraasiga, reguleerivad viiruse ja raku tuumafaktorid. Viimaste omavaheline interaktsioon määrab, kas toodetakse lüütilise, persisteeruva või latentse infektsiooni jaoks vajalikke valke (EBVl ka immortaliseeriv). Viiruse DNA polümeraas replitseerib viiruse genoomi. See on ka antiviirusravimite ründepunkt. Raisaensüümid hangivad polümeraasile desoksüribonukleotiide
Ka geenide järjekord ja regulatsiooniskeem on sarnased. Enamus uuringuid on kontsentreerunud T4-le. T-faagide paljunemistsükkel sõltub peremeesraku energiametabolismist, rakumembraani ehitusest, transkriptsiooni- ja translatsiooniaparaadist. Bakteriraku funktsioonid allutatakse faagipartiklite taastootmisele. T-faagide partiklid on teadaolevatest viiruspartiklitest ühed kõige komplekssemad. Kapsiidi struktuurvalgud ja assambleerumisel osalevad valgud võtavad enda alla üle 40% kogu geneetilisest informatsioonist: 24 geeni - pea morfogenees; 25 geeni saba ja sabakiud; assambleerumisel osalevad valgud. Infektsioonitsükkel. T-faagide saba keskel on helikaalse ehitusega toru, mille kaudu DNA pääseb rakku.Toru on ümbritsetud helikaalse tupega, mis on võimeline kokku tõmbuma. Tupe peapoolne ots on ühendatud kaelusega ja teine ots basaalplaadiga. Basaalplaat on 6-nurkne, igas nurgas on nõel (pin)
nukleiinhappe molekulist. Viirused kasutavad oma genoomi rakusiseseks paljundamiseks paljusid erinevaid mooduseid, kuid kindlasti peab genoomis olema kolme tüüpi geene: 1) replikatsioonigeenid, mis kindlustavad viiruse genoomi paljundamise (replikatsioonil). 2) regulaatorid, mis mõjutavad nakatunud raku aktiivsust selliselt, et soodustada viiruse paljunemist. 3) Struktuurgeenid, mis kindlustavad viirusosakese moodustumise. Viirusosakeste struktuurvalgud ümbritsevad viiruse genoomi tiheda ja tugeva kaitsva kapslina. Seda kapslit nimetatakse kapsiidiks. Viirusosakeste kapsiid on jäik, kompaktne ja kindla ülesehitusega struktuur. Mõnedel viirustel on kapsiid kaetud ümbrisega. Viirusosakese ümbris pärineb reeglina peremeesraku rakumembraanist, mille viirus rakust lahkudes kaasa võtab. Ümbrise koostisse lülitab viirus osa oma struktuurvalke. Viirusosakeste kapsiidil ja ümbrisel on kaks funktsiooni
Vereringes on nad ainult umbes 3 päeva. 5. loeng A. Arend Vereliistakud e. trombotsüüdid Tsütoplasma fragmendid, diameeter 2-5 µm. Tuum puudub, koosnevad tsentraalselt paiknevast nõrgalt basofiilsest granulomeerist e. kromomeerist ja perifeersest hüalomeerist. Osalevad vere hüübimises, eluiga ca 10 päeva. Jagatakse tsoonideks: Perifeerne tsoon(rakumembraan glükogaalüksiga), Strukturaaltsoon( mikrotuubulid, struktuurvalgud), Organellide tsoon(keskosa, mitokondrid, eri graanulid), Membraantsoon(2 tüüpi membraankanaleid avatud kanalite süsteem ja tihe tubullaarsüsteem) Vereloome e. hemopoees 1. Mesoblastiline periood 1-3 embrüo arengu kuu, vereloomekolded ilmuvad rebukoti seinas 2. Hepatolienaalne periood vereloomekolded tekivad põrnas 2. Ja maksas 4-5 embrüonaalkuul 3. Müelolümfaatiline periood alates teisest trimestrist, vereloome kandub punasesse
Määrab viiruse omadused. Koosneb DNA või RNA molekulidest. DNA ja RNA säilitavad viiruste pärilikku infot viirusosakestes ja annavad seda edasi paljunemisel. Genoomis on 3 tüüpi geene: 1. replikatsioonigeenid sünteesitakse replikatsioonivalgud kindlustavad viiruse genoomi paljundamise. 2. regulaatorgeenid sünteesitakse regulaatorvalgud mõjutavad nakatunud raku aktiivsust nii, et soodustada viiruse paljunemist. 3. struktuurgeenid sünteesitakse struktuurvalgud kindlustavad viirusosakese moodustumise ja kaitse väljaspool rakku. 2. Kapsiid viiruse genoom on tihedalt pakitud viirusvalkudest koosnevasse kapsiidi. Kapsiid on jäik, kompaktne ja kindla ehitusega. Kapsiid koosneb kindlast arvust valkudest, mis on omavahel seotud füüsikaliste ja keemiliste sidemetega. 3. Membraane ümbris koosneb lipiididest ja valkudest. Mõnedel viirustel ümbritseb kapsiidi. Ümbris pärineb peremeesraku rakumembraanist, mille viirus rakust lahkudes
Naha koostis: Nahk on selgroogse looma keha väliskate, mis koosneb kolmest põhilisest kihist: EPIDERMIS e. MARRASKNAHK DERMA e. PÄRISNAHK NAHAALUNE KUDE e. ALUSNAHK Toornaha keemiline koostis on järgmine: vesi 65 % valgud 33 % rasvad ~ 2 % mineraalained 0,5 % lisandained . Naha valkudest ligikaudu 98 % moodustab kollageen. Kollageenid on sidekoe, kõõluste, kõhrede, luude ja naha struktuurvalgud. Kollageen on inimorganismis kôige levinum valk, moodustades 25 ... 33 % kogu inimkehas leiduvast valgust ja 6 % kehamassist Parkimisviisid: Naha parkimisel võib eristada kolme peamist etappi: 1. Eeltööd - kuivatatud nahad leotatakse pehmeks, soolatud nahkadest pestakse välja sool. Toimub karvade ärastamine ja nahkade puhastamine 2. Parkimine 3. Viimistlustööd - pargitud nahkade kuivatamine, silumine ja värvimine Nahkade parkimiseks on kasutusel väga erinevad meetodid:
Alküüdvaigud on laialt kasutatavad tööstuslike kattematerjalide, värvide koostises erinevate pindade (metalli, puidu jt) katmisel. · Valgud (proteiinid) Valgud on kõrgmolekulaarsed ühendid, mille aminohapped on peptiidsidemetega (-CO-NH-) seotud pikkadeks ahelateks. Valgud on elusorganismide põhikomponendid. Lihtvalgud ehk proteiinid koosnevad ainult amiinohappeist. Lihtvalgud on kollageenid (sidekoe, luude, naha jms struktuurvalgud), keratiinid (villa, karvade, küüniste valgud), fibroiinid (albumiinid jt). Liitvalgud ehk proteiidid sisaldavad peale lihtvalgulise osa aga veel mittevalgulist komponenti nagu sahhariide, rasvu, fosforit, mettallioone jt. Liitvalgud on näiteks piimavalk kaseiin, hemoglobiin, ensüümid jt. Valgud (ehk proteiinid) on seega biopolümeerid, mille koostisse kuulub 20 lihtsat nn valgulist aminohapet. Iga individuaalse valgu jaoks on iseloomulik tema koostisse kuuluvate
• Apolaarsed (hüdrofoobsed) valgud (praktiliselt vesilahustumatud valgud) • Amfifiilsed ehk amfipaatsed valgud, omavad molekulis hüdrofiilset ja hüdrofoobset osa – biomembraanide valgud Funktsionaalne klassifikatsioon: • Ensüümid – pepsiin, trüpsiin, amülaas jt • Transportvalgud – hemoglobiin, transferriin, vereseerumi albumiin, ioonpumbad jt • Struktuurvalgud – kollageenid, elastiinid, histoonid jt • Kontraktiilsed valgud – aktiin, müosiin jt • Regulaatorvalgud – insuliin, histoonid jt • Aktiivkaitse valgud – immuunglobuliinid, fibrinogeen, trombiin jt • Toite- ja varuvalgud – piima kaseiin, muna ovoalbumiin jt 10. Kromatograafia, elektroforees Kromatograafilised meetodid baseeruvad biomolekulide korduval selektiivses jaotumises kahefaasilises süsteemis
· Polaarsed (hüdrofiilsed) valgud (vesilahustuvad valgud) · Apolaarsed (hüdrofoobsed) valgud (praktiliselt vesilahustumatud valgud) · Amfifiilsed ehk amfipaatsed valgud, omavad molekulis hüdrofiilset ja hüdrofoobset osa biomembraanide valgud Funktsionaalne klassifikatsioon: · Ensüümid pepsiin, trüpsiin, amülaas jt · Transportvalgud hemoglobiin, transferriin, vereseerumi albumiin, ioonpumbad jt · Struktuurvalgud kollageenid, elastiinid, histoonid jt · Kontraktiilsed valgud aktiin, müosiin jt · Regulaatorvalgud insuliin, histoonid jt · Aktiivkaitse valgud immuunglobuliinid, fibrinogeen, trombiin jt · Toite- ja varuvalgud piima kaseiin, muna ovoalbumiin jt 10. Kromatograafia, elektroforees Kromatograafilised meetodid baseeruvad biomolekulide korduval selektiivses jaotumises kahefaasilises süsteemis. (1 seisev ja liikuvad faasid)
b) Globulaarsed albumiinid, globuliinid, histoonid, protamiinid, prolamiinid, gluteliinid 2. Liitvalgud: kromoproteiinid, fosfoproteiinid, glükoproteiinid, proteolipiidid, lipoproteiinid, nukleoproteiinid, metalloproteiinid ja liitensüümid. Funktsionaalne klassifikatsioon: · Ensüümid ( pepsiin, trüpsiin, amülaas) · Trantsportvalgud (hemoglobiin, vereseerumi albumiin, ioonpumbad) · Struktuurvalgud (kollageenid, elastiinid, histoonid) · Kontraktiilsed valgud (aktiin, müosiin) · Regulatoorvalgud (insuliin, histoonid) · Aktiivkaitse valgud (immuunglobuliinid, fibrinogeen, trombiin) · Toite ja varuvalgud (piima kaseiin, muna ovoalbumiin) 10. Kromatograafia. Elektroforees. <- valkude lahutamise meetodid Kõik kromatograafillised meetodid baseeruvad biomolekulide korduval selektiivses jaotumises kahefaasilises süsteemis. Kromatograafia on meetod (meetodite grupp)
Sellised on enamus taimseid valke: terade, 12 kaunviljade, pähklite ja seemnete valgud. Segatoidus loomsed ja taimsed valgud täiendavad üksteist. Muid jaotusi: - Globulaarsed (globuliinid, albumiinid) - Fibrallaarsed (kollageenid, elastiinid, keratiinid) - Ensüümid (pepsiin, trüpsiin, amülaas jne) - Transportvalgud (hemoglobiin, müoglobiin, ioonpumbad) - Struktuurvalgud (kollageenid, elastiinid, keratiinid) - Kontraktiilsed valgud (müosiin) - Regulaatorvalgud (insuliin, histoonid) - Aktiivkaitse valgud (immuunglobuliinid, fibrinogeen, trombiin) - Toite- ja varuvalgud (piima kaseiin, ovoalbumiin) Valkude struktuuritasemed. Primaarstruktuur - mida näitab, milleks võimalik kasutada. - Näitab aminohapeti kindlat järjestust valgus ja on baasiks kõrgemate
Naha koostis Nahk on selgroogse looma keha väliskate, mis koosneb kolmest põhilisest kihist: EPIDERMIS e. MARRASKNAHK DERMA e. PÄRISNAHK NAHAALUNE KUDE e. ALUSNAHK Toornaha keemiline koostis on järgmine: vesi 65 % valgud 33 % rasvad ~ 2 % mineraalained 0,5 % lisandaine Jättes vee kõrvale on naha põhikomponendiks valgud. Naha valkudest ligikaudu 98 % moodustab kollageen. Kollageenid on sidekoe, kõõluste, kõhrede, luude ja naha struktuurvalgud. Kollageen on inimorganismis kôige levinum valk, moodustades 25 ... 33 % kogu inimkehas leiduvast valgust ja 6 % kehamassist Parkimisviisid Naha parkimisel võib eristada kolme peamist etappi: 1. Eeltööd - kuivatatud nahad leotatakse pehmeks, soolatud nahkadest pestakse välja sool. Toimub karvade ärastamine ja nahkade puhastamine 6 2. Parkimine 3
veel kindlad andmed imetajate klassikaliste birnaviiruste kohta. Enim uuritud birnaviirused on IBDV ja IPNV (kuna need viirused põhjustavad suurt majanduslikku kahju). 1.1. Viron ja genoom Virionid on ikosaeedrilised, ca 60 nm diameetriga. Kahekomponentset dsRNA genoomi ümbritseb ühekihiline kapsiid (T=13), mille koosseisu kuulub neli struktuurset valku: kaks mazoorset struktuurvalku on VP2 (40 kDa, viiruse peamine antigeen) ja VP3 (32 kDa); minoorsed struktuurvalgud on VP1 (90 kDa) ja VP4 (28-29 kDa, virionis leidub seda valku väga vähe, nakatatud rakus aga suhteliselt palju, mistõttu teda nimetatakse ka NS valguks). 1 LIISI KINK 2
võrrelduna glükoosi tarbimisega. Kiudained: · vesilahustuvad (pektiinid, inuliin köögiviljad, puuviljad, marjad, teraviljad) takistavad glükoosi imendumist peensooles ja mõjuvad vere kolesterooli taset langetavalt · vesilahustumatud (tselluloos, ligniin köögiviljad, kaunviljad, täisteratooted Valkude klassifikatsioon: · struktuurne lihtvalgud (koosnevad aminohapete jääkidest) ja liitvalgud · funktsionaalne ensüümid, transportvalgud, struktuurvalgud, kontraktiilsed valgud, regulaatorvalgud, aktiivkaitse valgud, toite ja varuvalgud Valkude funktsioonid organismis: · energeetiline funktsioon · ensümaatiline/katalüütiline · regulatoorne nt hormonaalne metabolismi regulatsioon · transpordifunktsioon ainete transport, nt lipiidide transport vere lipoproteiinide abil · struktuurne biomembraanide, kõõluste, veresoonte seinte, juuste ehituskomponendid
Eksopolüsahhariidid on tavaliselt pikad harunenud või harunemata ahelaga polümeerid, mille mass on 0,5-2 106 daltonit. Enamjaolt on heteropolüsahhariidid, kuid ka homopolüsahahriidid on levinud. Enim on uuritud P. aeruginosa alginaati, mis koosneb uroonhappe jääkidest. Pealegi pole alginaat põhiline ja tähtsaim eksopolüsahhariid Pseudomonas'tel, vaid Pel ja Psl polüsahhariidid. Rakuvälised valgud. Biofilmi maatriksis esinevaid valke võib jagada kahte rühma: ensüümid ning struktuurvalgud. Ensüümid on seotud biofimi maatriksi lagundamisega või ümberkujundamisega. Ensüümide substraadid võivad olla nii vees lahustuvad (paljud polüsahhariidid, valgud, DNA ja RNA) kui ka mittelahustuvad (tselluloos, kitiin ja lipiidid). Ensüümid võivad lagundada maatriksit nii energiaallikaks biofilmis olevatele bakteritele, kui ka modifitseerida biofilmi struktuuri. Biofilmi maatriksi modifitseerimine on vajalik selleks, et
annaabi.ee 
