Õpetaja on tavaline inimene, kes kuulub kooli nagu iga teinegi inimene oma töökohta. Tavaliselt arvatakse, et õpilaste haridus sõltub eelkõige õpetajatest, nende tegutsemisest ja mõtlemisest, kuid tegelikkuses vastab see ka tõele. Enamasti võetakse koolidesse tööle sellised õpetajad, kellel on paremad oskused ette näidata. Kahjuks aga ei väärtustata õpetaja tööd, sest on selgunud, et õpetamistingimused on aastatega halvenenud. Koolielu mõjub õpetajatele stressitekitavana ning enamasti kogunevad kooliga seotud probleemid just õpetajate õlgadele ning selle tõttu ei saagi nad oma tööst rõõmu tunda. Kuid kuidas parandada õpetajate olukorda koolis ning kuidas nad saaksid ikkagi koolimeeskonna liikmeks? Samas peaks ka sellele probleemile lahenduse leidma, et kuidas nad saaksid koolide arengut muuta? Õpetajate olukord Õpetaja amet on rutiinne töö, mille tagajärjeks võivad olla ülekoormus ja piiratud võimalused
Sagedamini, kui juhid sooviksid, kogevad alluvad negatiivseid tundeid, mis purustavad nende lootused, eesmärgid kaovad ja enesekindlus langeb. Inimese isiksuseomadused ja kohanemisvõimelisus määrab, kas töötingimused on temale stressitekitavad. Teiste sõnadega, tingimused, mis võivad ühele töötajale olla stressoriteks, ei pruugi seda olla teiste jaoks. (Lynott 2006: 96-98) Näiteks töötaja, kellel on madal enesehinnang, võib leida olukorra, kus on vaja teostada kontrolli, stressitekitavana. (Shields 2006: 22) Tuleb arvestada, et iga inimene reageerib stressile erinevalt. Kuidas saada aru, et inimene on stressis? Järgnevalt mõned alustalad määramaks kolleegi stressiseisundit (Seilenthal 2002: 42): · varem suhtlejana tundunud kolleeg suhtleb vähem, eelistab olla üksi; · tal on raske rahulikult ja loogiliselt mõelda; · ärritub kergesti; · ta välimus ei ole enam sama hoolitsetud kui varem.
Agressiivsuse keskkonnategurid Reas töödes on uuritud, kuidas keskkonnategurid võivad agressiivust suurendada või vähendada. Nii näitasid Donnerstein ja Wilson (1979), et inimesed muutuvad agressiivseks tõenäolisemalt mürarikkaks kui vaikses keskkonnas. Asjasse puutuvaks teguriks oli kontrolli määr, mida nad müra üle omasid või arvasid olevat: kui inimesed arvasid, et nad saavad müranivood kontrollida, tundus see neile vähem stressitekitavana ja nad reageerisid sellele vähem agressiivselt. Baron ja Bell näitasid 1975. aastal, et inimesed reageerivad provotseerimisele agressiivselt tõenäolisemalt kuumas keskkonnas kui jahedas; kuumas oli ka agressiivse eeskuju imiteerimine tõenäolisem. Uurijad leidsid, et kuumust võib pidada agressiivsuse panustavaks teguriks, osutades, et mässud ja füüsilised ründed tekivad tõenäolisemalt pikkadel kuumadel suveõhtutel linnasisestes olukordades.
füüsilisele heaolutundele, tekitab negatiivseid emotsioone ning mõjub sooritusele halvasti on ``distress´´. Üldine adaptatsioonimudel H. Selye · sõltumata stressi konkreetsetest põhjustest tekib inimestel ja loomadel samade füsioloogiliste reaktsioonide kogum · Stressi mudel: · Alarmeerimise, ehk mobilisatsiooni faas · Vastupanu staadium · Kurnatuse staadium Stressorite subjektiivne tajumine · Et inimesed kogeksid sündmust stressitekitavana, peavad nad tajuma seda kui hirmutavat ja neil peavad puuduma ressursid sellega effektiivseks toimetulekuks. · Kui inimesed tunnevad, et nad suudavad olukorda kontrollida, vähenevad stressireaktsioonid tunduvalt. Õpitud abitus, Seligman · Õpitud abituse korral inimesed otsustavad, et pole seost selle vahel, mida nad teevad ja tekkivate tagajärgede vahel. Selline seisukoht muutub nii sissejuurdunuks, et nad ei püüagi olukorda parandada isegi
annaabi.ee 
