Kokku on vatsas 3-7 kg mikroobimassi, mis moodustab 5-10% vatsa sisust. Mikroobide arvukus vatsas, samuti ka nende liigilisus, ja bioloogiline aktiivsus sõltub oluliselt ratsiooni koostisest (vt. tabelit). Kui näiteks põhu söötmisel veisele oli vatsasisus 4-15∙109 mikroorganismi, siis tärkliserikka ratsiooniga söötes ligikaudu viis korda rohkem. Toorkiurikka ratsiooni korral olid mikroorganismide populatsioonis ülekaalus toorkiudu lõhustavad, suhkrurikka ratsiooni korral aga streptokokkidele sarnased vormid. Tselluloosirikas Tätkliserikas Suhkrurikas Mikroobide arv suhteliselt väike suhteliselt suur suhteliselt väike PH-väärtus kõrge (6,5) madal (5,7) väga madal (5,1) Lõhustuvus aeglane kiire väga kiire Rasvhappeid tekib ka aminohapetest. Lenduvad rasvhapped osalevad organismi
Kokku on vatsas 3-7 kg mikroobimassi, mis moodustab 5-10% vatsa sisust. Mikroobide arvukus vatsas, samuti ka nende liigilisus, ja bioloogiline aktiivsus sõltub oluliselt ratsiooni koostisest. Kui näiteks põhu söötmisel veisele oli vatsasisus 4-15∙109 mikroorganismi, siis tärkliserikka ratsiooniga söötes ligikaudu viis korda rohkem. Toorkiurikka ratsiooni korral olid mikroorganismide populatsioonis ülekaalus toorkiudu lõhustavad, suhkrurikka ratsiooni korral aga streptokokkidele sarnased vormid. Süsivesikute fermentatsiooni kõrval toimub mäletsejaliste eesmagudes omapärane proteiini lõhustamine ja mikroobne väärindamine. Mäletseja loom saab oma elutegevuseks ja toodangu moodustamiseks vajalikud aminohapped kahest allikast: 1) vatsas sünteesitud mikroobsest valgust ja 2) söötades leiduvatest aminohapetest, mis ei lõhustu vatsas, vaid seeduvad ja imenduvad peensooles.
Kokku on vatsas 3-7 kg mikroobimassi, mis moodustab 5-10% vatsa sisust. Mikroobide arvukus vatsas, samuti ka nende liigilisus, ja bioloogiline aktiivsus sõltub oluliselt ratsiooni koostisest (tabel 5). Kui näiteks põhu söötmisel veisele oli vatsasisus 4-15109 mikroorganismi, siis tärkliserikka ratsiooniga söötes ligikaudu viis korda rohkem. Toorkiurikka ratsiooni korral olid mikroorganismide populatsioonis ülekaalus toorkiudu lõhustavad, suhkrurikka ratsiooni korral aga streptokokkidele sarnased vormid. Seega vatsas lõhustuva söödaproteiini kasutamise efektiivsus sõltub ühelt poolt proteiini lõhustumise kiirusest ja ulatusest ning teiselt poolt vatsamikroobidele kättesaadava energia hulgast. . Protekteeritud (kaitstud) proteiin Kaitstud söödaproteiini all me mõistame sööta, mis on töödeldud mitmesuguste tehnoloogiliste võtetega, eesmärgiga vähendada valgulise proteiini lõhustuvust vatsas ja
toimega ained. Nad on üheks looduslikuks teguriks võitluses mikroobidega (nt mugulsibulast ja küüslaugust on eraldatud ollitsiin). Loomse päritoluga antibiootiliste ainete hulka kuuluvad nt lüsosüüm, eritriin ja ekmoliin. Lüsosüüm − on valguline aine, mida leidub munavalges, pisarates, süljes, kalamarjas jne. Eritriin − saadakse looma punastest verelibledest (erütrotsüütidest). Tal on bakteriostaatiline toime nt stafülo- ja streptokokkidele. Ekmoliin − saadakse kalade kudedest ja ta mõjub antibakteriaalselt soolehaigusi tekitavatele bakteritele. 19. Mikroorganismide (modifikatsiooniline, mutatsiooniline ja kombinatiivne) muutlikkus. Mikroorganismide muutlikkust seostatakse nende fenotüübi ja genotüübi muutumisega. Tulenevalt muutlikkuse iseloomust ja geneetilise info päritolust jaotatakse mikroobide muutlikkus kolmeks: 1.
Mõned stafülokokid toodavad lühikesi 19-34 AH (aminohappe) pikkusi peptiide, millel on ABline aktiivsus. Need sisaldavad ebatavalisi valkudes mitte esinevaid AHid: meso-lantioniini ja 3-metüüllantioniini. Seetõttu kutsutakse neid ka lantibiootikumideks. Lisaks stafülokokkidele toodab lantibiootikume ka batsillid, laktokokid (nisiin) ja Streptomyces. Lantibiootikumid mõjuvad just g (+) bakteritele. Nad toimivad ka Propionibacterium acnesele, patogeensetele stafülo- ja streptokokkidele. Seetõttu soovitatakse neid kasutada pindmiselt just nahamädanike ravis. Huvitav on fakt, et neid sünteesitakse ribosoomidel, mitte multiensüümkompleksi abil, nagu mitmeid teisi peptiidseid AB. Katioonsed lantibiootikumid (epidermiin S. epidermisest ja nisiin Lactococcus lactisel) toimivad membraani permeabiliseerijatena. Urogenitaaltraktist eraldatud stafülokokid toodavad väikesi peptiide, millel on gonokokkide vastane aktiivsus. Kasutatud kirjandus 1. Lutsar, I., Mikelsaar, M
annaabi.ee 
