tõlkinud mitmeid teoseid. Oma nime asemel on kasutanud ka kirjanikunimesid Emil Tode ja Anton Nigov. Tõnu Õnnepalu alustas luuletajana, saades proosakirjanikuks Emil Tode nime all. Kokku on ta avaldanud 6 romaani: 1993 "Piiririik" - Esimene tähelepanu võitnud teos, mis pälvis 1994. a. Balti Assamblee kirjandusauhinna ja seda on tõlgitud seni 15 keelde. Raamat räägib Ida-Euroopast (mitmete vihjete kohaselt Eestist) pärit homoseksuaalsest stipendiaadist, kes terve raamatu vältel üritab ennast alles leida või siis määratleda, kuid mis on väga keeruline, sest samal ajal tegeleb ta usinalt ja pühendunult oma Ida- Euroopa päritolu mahasalgamisega. Vormilt on "Piiririik" kiriromaan, minategelane kirjutab kellelegi Angelole, keda reaalselt ilmselt ei eksisteerinudki. Angelo asendab sõpra või psühholoogi, kellele kirjutades koordineerib minategelane oma mõtteid ja elusündmusi.
Noor komponist lõi ka üksikuid numbreid Lavigna oopereile ning sai lõpuks filharmooniaühingu juhilt ja Filodramaatilise Teatri ("Teatro Filodrammatico") direktorilt Massinilt tellimuse T. SoleraA. Piazza libreto alusel kavandatud "Obertole". Edukas õpinguteaeg jõudis lõpule. Muusikaelu pulbitsevas keskuses omandatud teadmised andsid Verdile palju ning andeka ja tööka õpilasega ülimalt rahul olev Lavigna võis Antonio Barezzile kirjutada: "Teie stipendiaadist saab varsti isamaa au ja uhkus". Kahjuks ei näinud Vincenzo Lavigna oma ennustuse täideminekut. Ta suri 1836. a. Milaanos veedetud aastail oli Verdi kujunemises kahepoolne tähtsus. Temast oli saanud professionaalne helilooja ning itaalia kultuurilis-poliitilise liikumise (Risorgimento) agar pooldaja. Ferdinando Provesi ja juba lapsena haiglase õe surm muutsid noore komponisti elukulgu õige tunduvalt. Ta pöördus 1835. a. Bussetosse tagasi, et Provesi ametikohale asudes "Monte di
annaabi.ee 
