Millise estampgraafika tehnikad on monotüüpia ja deatüüpia? Lametrükk Too näide tarbegraafikast? Kaardid, pakkpaber Mis on karikatuur? Koomiks/pilapilt, kus naerdakse kellegi üle Mis on plakat? Poster, kunstiliselt kujundatud teade/reklaam Kus ja millal sündis Viiralt? 1898 Peterburi kubermangus kupja peres Millistes koolides ja millist kujutava kunsti liiku õppis? Koeru Saksa erakoolis. Tln kunstitööstuskool. Trt kunstikool „Pallas”. Skulptuur Kus linnades õppis „Pallase” stipendiaadina? Saksamaal Dresdenisse Nimeta 3 maailmakuulsat graafilist lehte? „Põrgu”, „Kabaree”, „Jutlustaja” Nimeta eesti teemaline töö? „Viljandi maastik” Keda hakkas oma loomingus kujutama pärast Põhja-Aa…? loomad Kus ja millal suri? 1954 Pariis Kuhu linna on maetud? Pere-Lachaise kamistule
Eduard Wiiralt. Eduard Wiiralt, kodanikunimega Eduard Viiralt sündis 20. märtsil 1898 Peterburi kubermangus mõisateenijate pojana. 1909 kolis pere eestisse. Eduard õppis Tallinna Kunsttööstus koolis, kust edasi läks ta õppima Tartus Pallases Anton Starkopfi skulptuuriateljeesse. 19221923 jätkas Wiiralt Pallase stipendiaadina õpinguid Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias professor Selmar Werneri juhatusel. Eduard Wiiraldil oli palju erineva kuntsdi perioode, nagu näiteks: Mon Paris 1926-1938 Aktid 1932-1934 Maroko 1938-1939, mille ta maalis Marokos viibimise perioodil, joonistas väga tõetruult silmi, nendest võis välja lugeda emotsioone ja hetke tundeid. Põrgu 1930-1932 Arkeia 1938-1942 Joonistused 1931-1937 Lapi maastik 1946 Animalistika 1937-1938 1949-1950 1947-1953
· Pärast Tallinna kunsttööstuskooli lõpetamist jätkas Viiralt 1919 aastal õpinguid Tartus Pallases. · Olles õpilane Pallases, illustreeris Viiralt mitmeid tekste, nt. usuõpikuid ja muinasjutu raamatuid (Kogutud religioosed jutud1). · Noor paljutõotav kunstnik alustas oma õpinguid skulptuuri ja trükkimisega. Hiljem töötas ta peamiselt graafikas meetod, mida ta uuris ja õppis peamiselt omal käel. · 1922-1923 jätkas Viiralt Pallase stipendiaadina õpinguid Pariisis. · Pariisi kirev ööelu mõjutas sügavalt noore kunstniku töid, milles Viiralt lubab oma fantaasiale vaba voli kujutades moonutatud, imelikke ja tihti erootilisi stseene. Mõned kuulsamad neist on Põrgu(1930-1932), Kabaree (1931). · 30 aastate keskel muutuvad Viiraldi teemad loodusele, lastele, sõpradele, aktidele ja maastikule. Nt. Maastik Pariisi lähedal (1937), Lamav Tiiger (1937). · Eduard on Eesti estampgraafikale aluse panija.
filoloogina. 19922008 töötas Doris Kareva UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni peasekretärina. 1997- 2002 oli ta Sirbi kirjandustoimetaja, 2009-2010 ajakirja Meie Pere peatoimetaja. Alates 2011. aastast on ta ajalehe Sirp kirjandustoimetaja. Kareva on tõlkinud luulet, esseid ja näidendeid, koostanud mitmeid antoloogiaid, kirjutanud esseid ja artikleid, saatesõnu raamatutele ning näitustele, tekste teatri- ja muusikateostele, pidanud ettekandeid hariduse, kultuuri ja eetika teemal. Stipendiaadina on ta töötanud Prantsusmaal, Rootsis, Taanis, USA-s, Kreekas, Itaalias, Flandrias ja Iirimaal. Doris Kareva loomingut on ilmunud antoloogiates, ajakirjades ja kogumikes saksa, inglise, vene, prantsuse, hollandi, rootsi, norra, ungari, poola, tsehhi, sloveeni, läti, leedu, kõmri, kreeka, hindi ja heebrea keeles. Luulekogu "Puudutus" on ilmunud 1981.aastal, D. Kareva oli siis 23-aastane. Kuna luulekogu pealkiri on "Puudutus" siis julgen kahtlustada, et luulekogu läbiv teema on armastus.
"Põrgu" Graafik Eduard Wiiralt (kodanikunimega Viiralt) sündis 20.03.1898 Peterburi kubermangus Tsarskoje Selos Robidetsi mõisa teenijate perekonnas. Suri maovähi tagajärjel 08.01.1954 Pariisis. Viiralt õppis Tallinna Kunsttööstuskoolis, 1919. aasta oktoobrist oma õpinguid Tartus Pallases Anton Starkopfi skulptuuriateljees. 1922 1923 jätkas Viiralt Pallase stipendiaadina õpinguid Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias. Tema töödest on tuntumad "Põrgu", "Kabaree", "Neegripead", "Lamav tiiger" ja "Kaameli pea". Nagu pealkirigi ütleb, valisin enda huvitavaks kunstiteoseks Eduard Viiralti "Põrgu", mille valmimisaastaks on 1930-1932 ja kasutatud on vasegravüüri. Kui teost nägin, tekitas see minu pisut kõhedust ja veidi ka hirmutas, kuid mida rohkem sellesse süvenesin seda rohkem hakkas huvi tekkima. Pilt on väga sünge ja must-valgetes
sajandi esimese poole eesti graafika silmapaistvaimaks meistriks, kelle paljudest töödest on tuntumad "Põrgu", "Kabaree", "Neegripead", "Lamav tiiger" ja "Kaameli pea". Elukäik Eduard Wiiralt sündis Peterburi kubermangus mõisateenijate pojana. Aastal 1909 siirdus perekond Eestisse, kus isa sai tööd Varangu mõisas Järvamaal. Tallinna Kunsttööstuskooli Wiiralt ei lõpetanud Jätkas oma õpinguid Tartus Pallases Anton Starkopfiskulptuuriateljees jätkas Wiiralt Pallase stipendiaadina õpinguid Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias Looming Aastast 1916 pärinevad Wiiralti esimesed puu ja linoollõiked ning 1917. aastast esimesed ofordi jaestambikatsetused. Järgneval perioodil oli ta viljakas eelkõige raamatugraafikas(illustreeris Juhan Jaigi, Jakob Kõrvi, Aleksandr Puskini raamatuid. 1925. aasta sügisel, olles saanud Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse üheaastase stipendiumi, sõitis Wiiralt enesetäiendamiseks Pariisi.
Internetist leitav. Orkestri dirigendid läbi aegade on olnud: Samuel Lindpere Juhan Aavik Juhan Simm A. Liiv Artur Kapp Arkadius Krull Eduard Tubin Erich Kõlar Toomas Kapten Endel Nõgene Toomas Vavilov Hendrik Vestman Lauri Sirp Mihkel Kütson Mihkel Kütson sündis 11. septembril 1971 Tallinnas. Ta lõpetas 1989 Tallinna Muusikakeskkooli muusikateooriaerialal. Edasi jätkas õppinguid EMA-s koorijuhtimiserialal. 1992 suundus DAAD-i (Deutsche Akademische Austauschdienst) stipendiaadina õppima Hamburgi Kõrgemasse Muusika- ja Teatrikooli, mille lõpetas orkestrijuhtimise erialal aastal 2001. Kasutatud kirjandus: http://et.wikipedia.org/wiki/Mihkel_K%C3%BCtson, http://www.sirp.ee/index.php? option=com_content&view=article&id=11902:vanemuise-orkester-ja-eino-tambeg-&catid=5:muusika&Itemid=12&issue=3330, http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/96/07/11/olnust.htm, http://www.vanemuine.ee/ajalugu, http://www.vanemuine
Peterburis mõisateenindaja pojana. 1909 a. siirdus tema perekond Eestisse, kus isa sai tööd Varangu mõisas Järvamaal. Maailmasõja puhkedes asusid nad elama Tallinna, kus kunstikalduvustega noormees, kellele vanemad oleksid soovinud kantseleiametniku elukutset, valis edasiõppimiseks Tallinna Kunstitööstuskooli. Pärast kooli lõpetamist 1919 a. oktoobris jätkas oma õpinguid Tartus Pallases Anton Starkopf´i skulptuuriateljees. 1922-23 aa. jätkas õpinguid Pallase stipendiaadina Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias professor Selmar Werner´i juhatusel. 1923 a. sõitis Viiralt tagasi Tartusse. 1925 a. olles saanud Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse üheaastase stipeendiumi, sõitis Viiralt Pariisi, ning elas seal 1939 a-ni, seejärel tuli tagasi Eestisse. 1946 a. sügisel pöördus kunstnik lõplikult tagasi Pariisi ning tema viimaseks elupaigaks jäi linna lõunaosas Sceaux´s asuv maja aadressil Rue Houdan 61
Aastal 1909 siirdus perekond Eestisse, kus isa sai tööd Varangu mõisas Järvamaal. Maailmasõja puhkedes asusid nad elama Tallinna ning kunstikalduvustega noormees, kellele vanemad oleksid soovinud kantseleiametniku elukutset, valis edasiõppimiseks Tallinna Kunsttööstuskooli. Pärast Tallinna Kunsttööstuskooli lõpetamist jätkas Wiiralt 1919. aasta oktoobrist oma õpinguid Tartus Pallases Anton Starkopfi skulptuuriateljees. 19221923 jätkas Wiiralt Pallase stipendiaadina õpinguid Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias professor Selmar Werneri juhatusel. 1923. aasta sügisel sõitis Wiiralt tagasi Tartusse. Aastatel 19251939 elas ta Pariisis, seejärel tuli tagasi Eestisse. 1946. aasta sügisel pöördus kunstnik lõplikult tagasi Pariisi. Ta suri 55-aastasena aastal 1954 ning maeti Père-Lachaise'i kalmistule Pariisis.
Eduard Viiralt oli eesti graafik, kes sündis Peterburi kubermangus mõisateénijate pojana. 1909. aastal pöördus perekond Eestisse, kus ta isa sai tööd Varangu mõisas Järvamaal. Maailmasõja puhkedes asusid nad elama Tallinna, kus Eduard valis edasiõppimiseks Tallinna Tööstuskunstikooli. Pärast Tallinna Tööstuskunstikooli lõpetamist jätkas Wiiralt 1919. aasta oktoobrist oma õpinguid Tartus Pallases. 1922-1923 jätkas Wiiralt Pallase stipendiaadina õpinguid Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias. Aastatel 19251939 elas ta Pariisis, seejärel tuli tagasi Eestisse. Kunstnik elas Pariisis enamuse oma elust. 1946.a pöördus ta lõplikult tagasi Pariisi, mis jäi ka tema viimaseks elupaigaks. Ta suri Pariisis, Prantsusmaal, 8. jaanuaril, 1954. a maovähki. Viiralt lahkus 55-aastasena ning ainsa eestlasena on ta maetud Père- Lachaise'i kuulsuste kalmistule. Looming
Aastal 1909 siirdus perekond Eestisse, kus isa sai tööd Varangu mõisas Järvamaal. Maailmasõja puhkedes asusid nad elama Tallinna ning kunstikalduvustega noormees, kellele vanemad oleksid soovinud kantseleiametniku elukutset, valis edasiõppimiseks Tallinna Kunsttööstuskooli. Pärast Tallinna Kunsttööstuskooli lõpetamist jätkas Wiiralt 1919. aasta oktoobrist oma õpinguid Tartus Pallases Anton Starkopfi skulptuuriateljees. 19221923 jätkas Wiiralt Pallase stipendiaadina õpinguid Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias professor Selmar Werneri juhatusel. 1923. aasta sügisel sõitis Wiiralt tagasi Tartusse. Aastatel 19251939 elas ta Pariisis, seejärel tuli tagasi Eestisse. 1946. aasta sügisel pöördus kunstnik lõplikult tagasi Pariisi. Ta suri 55-aastasena ning maeti Père-Lachaise'i kalmistule Pariisis. 4 Looming
pedagoog). 1917. ja 1918. aastal käis Viiralt kunsttööstuskooli ülesandel Tartus Eesti Rahva Muuseumi kogudes rahvariideid ja etnograafilisi esemeid joonistamas. Ta osales kooli õpilasalbumi "Noorus" kujundamisel (1918) ja kuulus Eesti Noorte Ühingu "Tungal" juhatusse. Pärast Tallinna Kunsttööstuskooli lõpetamist jätkas Wiiralt 1919. aasta oktoobrist oma õpinguid Tartus Pallases Anton Starkopfi skulptuuriateljees. 1922–1923 jätkas Viiralt Pallase stipendiaadina õpinguid Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias professor Selmar Werneri juhatusel. 1923. aasta sügisel sõitis Viiralt tagasi Tartusse. Enne sõda elas Viiralt 14 aastat Prantsusmaal, aasta Marokos Marrakechis aadressil 61 Rue Ksour. Teise maailmasõja elas ta üle Eestis. 1945 sattus Viiralt Rootsi ja sealt edasi uuesti Pariisi, kus ta 1954. aastal suri. Ainsa eestlasena on ta maetud Père- Lachaise'i kuulsuste kalmistule. Viiraltit peetakse kunstiajaloos selle sajandi esimese
Kunstiakadeemia lõpetades maalis töö ,,Jairuse tütre elluäratamine", millega kaasnes Suure Kuldmedali konkursil peavõit ning õigus kuueaastasele välisreisile akadeemia kulul. Noorpõlve kuulsaim maal on ,,Burlakid Volgal". Kunstnikku vapustas karjuv vastuolu lotja vedavate burlakkide ja ,,puhta ning aromaatse härrasrahva" vahel. Maal on tasakaalustatud ülesehitusega ja tõi Repinile üldise tuntuse. 1873.a. kevadel sõitis Repin koos naise ja väikese tütrega akadeemia stipendiaadina välismaale. Kunstnik veetis kolm aastat Pariisis, kuid sealsete kaasaegsete kunst teda ei vaimustanud. Repin pöördus tagasi kodumaale ja külastas koos perekonnaga sünnikohta. Seejärel asus elama Moskvasse, kus maalib mitmeid töid ajaloost. Tuntuimad on ,,Ivan Julm pojaga" ja ,,Zaporoozlased kirjutavad kirja Türgi sultanile". Maal ,,Ivan Julm pojaga" kujutab vene tsaari, kes vihahoos tappis oma poja. Esiplaanile on toodud meisterlikult väljendatud meeleheide mõrtsuka näol
Aastal 1909 siirdus perekond Eestisse, kus isa sai tööd Varangu mõisas koeru vallas Järvamaal. Maajalmasõja puhkedes asusid nad elama Tallinna ning kunstikalduvustega noormees, kellele vanemad oleksid soovinud kantseleiametniku elukutset, valis edasiõppimiseks Tallinna Kunsttööstuskooli. Pärast Tallinna Kunsttööstuskooli lõpetamist jätkas Wiiralt 1919. aasta oktoobrist oma õpinguid Tartus Pallases, Anton Starkopfi skulptuuriateljees. 19221923 jätkas Wiiralt Pallase stipendiaadina õpinguid Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias professor Selmar Werneri juhatusel. 1923. aasta sügisel sõitis Wiiralt tagasi Tartusse. Noor paljutõotav kunstnik alustas oma õpinguid skulptuuri ja trükkimisega. Hiljem töötas ta peamiselt graafikas meetod, mida ta uuris ja õppis peamiselt omal käel. Oma kunstis kasutas ta erinevaid meetodeid, sealhulgas gravüüri, litograafiat, monotüüpiat, puulõikekunsti, oforti, metsotintot ja akvatintat. Kui ta oli veel õpilane Pallases,
maadlustähtedest Georg Lurichist ja Aleksander Abergist ning harrastas üsna tõsiselt raskejõustikku; Tallinnas oli tal seda mõnda aega võimalik Lurichi enda juhatusel teha. Koolikaaslaste mälestustes on Viiralt püsinud siiski eelkõige innuka joonistajana. Pärast Tallinna Kunsttööstuskooli lõpetamist jätkas Wiiralt 1919. aasta oktoobrist oma õpinguid Tartus Pallases Anton Starkopfi skulptuuriateljees. 19221923 jätkas Wiiralt Pallase stipendiaadina õpinguid Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias professor Selmar Werneri juhatusel. 1923. aasta sügisel sõitis Wiiralt tagasi Tartusse. Viiralt elas Pariisis enamuse oma elust, 1925. a. kuni 1938. a. ja 1946. kuni 1954. a. Viimastel eluaastatel sai ta kunstitehnika vähem täpseks. Ta joonistas nüüd täppidega ja mitte tuttavate pikkade pliiatsitõmmetega. Eduard Viiralt suri 9. jaanuaril, 1954. a. 55. aastasena ja maeti Pariisi PèreLachaise kalmistule. Looming
valda.Ta õppis Koeru Haridusseltsi koolis Koeru saksa erikoolis,1915-1918 Tallinna Kunstitööstuskoolis.1919 aastal astus ta "Pallasesse" , kus ta õppis A.Satrkofi juures skulptuuri ja A.Vabbe ning G.Kindi juures graafikat. Maailmasõja puhkedes asusid nad elama Tallinna ning kunstikalduvustega noormees,kellele vanemad oleksid soovinud kantseleiametniku elukutset,valis edasiõppimiseks Tallinna Kunsttööstuskooli.1922-1923 jätkas Eduard oma õpinguid "Pallases" stipendiaadina Dresdeni Kunstiakadeemias skulptuurierialal, kus teda õpetas peamiselt S.Werner.Samal ajal töötas ta P.Wenzeli vasetrükikojas, täiendades end ka graafika alal.1923.aastal pöördus ta tagasi "Pallasesse" ning lõpetas 1924.aastal kujuri ja graafikuna.1924-1925 oli samas ka graafikaõppejõud.1945.aastal sattus sõjakeerises Rootsi.1925-1939 aastatel elas ta Pariisis,seejärel tuli ta tagasi Eestisse.1946.aasta sügisel pöördus Eduard lõplikult tagasi Pariisi.
Aastal 1909 siirdus perekond Eestisse, kus isa sai tööd Varangu mõisas Järvamaal. Maailmasõja puhkedes asusid nad elama Tallinna ning kunstikalduvustega noormees, kellele vanemad oleksid soovinud kantseleiametniku elukutset, valis edasiõppimiseks Tallinna Kunsttööstuskooli. Pärast Tallinna Kunsttööstuskooli lõpetamist jätkas Wiiralt 1919. aasta oktoobrist oma õpinguid Tartus Pallases Anton Starkopfi skulptuuriateljees . 19221923 jätkas Wiiralt Pallase stipendiaadina õpinguid Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias professor Selmar Werneri juhatusel. 1923. aasta sügisel sõitis Wiiralt tagasi Tartusse. Aastatel 19251939 elas ta Pariisis, seejärel tuli tagasi Eestisse. 1946. aasta sügisel pöördus kunstnik lõplikult tagasi Pariisi. Ta suri 55- aastasena ning maeti Père-Lachaise'i kalmistule Pariisis.
JÜRI ULUOTS (13. jaanuar 1890 Kirbla v. Läänemaal 9. jaanuar 1945 Stockholm), Eesti Vabariigi riigitegelane, õigusteadlane, Tartu Ülikooli professor. Jüri oli vanim laps oma viie venna-õe kõrval. Talle meeldis väga õppida. J. Uluots käis Karuse kihelkonnakoolis ja edasi läks Pärnu linnakooli ning siit Pärnu gümnaasiumi. Lõpetanud 1910. a. Pärnu gümnaasiumi, astus J. Uluots Peterburi ülikooli õigusteadust õppima. Pärast ülikooli lõpetamist 1915. a. töötas ta samas stipendiaadina Rooma ja tsiviilõiguse alal. Ülikooli lõpetas J.Uluots 1915. aastal, omandades vastava tööga I järgu diplomi. 1919. aasta 1.detsembril avati pidulikult Eesti Vabariigi Tartu Ülikool. J. Uluots oli sellest sündmusest osa võtmas Asutava Kogu esindajana. Jüri Uluotsa töö ülikoolis algas dotsendina. Paralleelselt tegevusega Tartu ülikoolis võttis J. Uluots aktiivselt osa Riigikogu tööst. Suurde poliitikasse tuli J. Uluots juba 1919. aastal, mil ta valiti
Koolitee algas koeru saksa erakoolis Ta valis edasiõppimiseks tallinna kunstitööstuskooli Osales kooli õpilasalbumi "Noorus" kujundamises (1918) ja kuulus Eesti Noorte Ühingu "Tungal" juhatusse. Tallinna Kunsttööstuskooli Wiiralt ei lõpetanud, kuna peale tuli Saksa okupatsioon ja revolutsioon. Ko o lite e Wiiralt asus Anton Starkopfi skulptuuriateljees skulptuuri eriala õppima. 19221923 jätkas Wiiralt oma skulptuuriõpinguid Pallase stipendiaadina Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias professor Selmar Werneri meisterõpilasena. Septembris sõitis kunstnik tagasi Tartusse, et lõpetada õpingud Pallases. Kooli lõpetamise järel kutsuti ta sama kooli graafiliste tehnikate õpetajaks ning sellega tegutses ta kaks semestrit (õppeaasta 19241925). Lo o ming Eduard Wiiralti loomingupärand on väga suur, ainuüksi Eesti Kunstimuuseumi graafikakogusse kuulub ligi 3300 teost.
Üldtuntud monument mis avati 1902 Tallinnas, Kadriorus on Russalka. Sajandi lõpul alustasid oma tööd Viru-Jaagupi taluperekonnas sündinud kaksikvennad Kristjan ja Paul Raud. Nad mõlemad olid maalijad. Kristjan omandas oma kunstihariduse Peterburis ja Münchenis. Paul aga Düsseldorfis. EDUARD VIIRALT Graafikas oli kõige silmapaistvamaks Eduard Viiraldi looming. Sündis Peterburi kubermangus. Kunstihariduse omandas ta Pallace kunstikoolis. Ta oli väga andekas ja tark, ta sai Pallace stipendiaadina minna Breesteni Kunstiakadeemiasse. Tema loomingu sünteesiks kujunes tema gravüür kabaree, põrgu ja kaamelipea. Kunstniku põhiliseks elukohaks oli Pariis ja ta on maetud Pariisi. Ta võttis väga agaralt osa ööelust. Ta elas vaeselt, sest ta jõi oma raha maha.
· "Kabir" (2003) · "Väike värsiaasta" (2003) · "Rogha Danta. Seitse iiri luuletari" (2005) · "Surmapõletaja" (2006) · "Vaikuse lävel" (2011) Doris Karve on tõlkinud ja kirjutanud luulet, näidendeid, esseid, artikleid, saatesõnu raamatutele ning näitustele, tekste teatri ja muusikatesotele ning pidanud mitmeid ettekandeid hariduse, ultuuri ja eetika teemadel. Ta on töödanud Prantsusmaal, Rootsis, Taanis, USA-s, Kreekas, Itaalias, Iirimaal ja Flandrias stipendiaadina. Dors Kareva on oma töö eest saanud mitmeid tunnustusi : · Juhan Liivi luuleauhind luuletsükli "Pühitsus" eest 1991 · ajakirja "Looming" luulepreemiad 1991 ja 1993 · Eesti Vabariigi kultuuripreemia luulekogu "Maailma asemel" eest 1993 · Valgetähe IV klassi teenetemärk 2001 · Eduard Vilde preemia luulekogu "Mandragora" eest 2003 · Eesti Vabariigi kultuuripreemia luulekogu "Aja kuju" eest 2006 Doris Kareva loomingu näited
korraldajana, pidev esinemine luuletuste ja juttudega. 1873. aastal abiellus Koidula Tartus arstiteadust õppinud lätlase Eduard Michelsoniga (1845-1907) ja asus koos mehega Kroonlinna, kuhu viimane oli saanud sõjaväearsti koha. Eemal elades ei kaotanud Koidula sidet kodumaaga, ta jätkas oma loomingulist tegevust, käis sageli Eestis, suhtles Peterburi eestlaste ning eestisõbralike teadlastega. 1876-1878 viibis Koidula koos mehega (kes oli stipendiaadina saadetud end täiendama) Breslaus, Strasbourg'is ja Viinis. Kestev lahusolek kodumaistest oludest ja ühekülgne informeeritus omaste kaudu põhjustasid aja jooksul märgatava muutuse Koidula vaadetes. Kui 1878. aastast peale puhkes äge ideoloogiline võitlus rahvusliku liikumise kahe lahknenud suuna vahel, asus ta alalhoidlikuma leeri positsioonidele.1882. aastast halvenes järsult Koidula tervis, tema viimased eluaastad möödusid kannatusrikkas võitluses vähktõvega
Jaan Koorti juures õpilase-abilisena. Muuseas teostas ta Koorti puuskulptuur- büsti "Eesti neiu". 1920. aasta detsembris toimunud Pallase IV ülevaatenäitusel oli väljas tema "Vanamehe pea", mida kiideti kui väga huvitavat ja karakteristlikku teost. Pool aastat hiljem toimunud Pallase näitusel esineb ta juba graafikuna ning tema ofordid, linoollõiked ning joonistused saavad kiitva hinnangu. 19221923 jätkas Wiiralt oma skulptuuriõpinguid Pallase stipendiaadina Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias professor Selmar Werneri meisterõpilasena. 1923. aasta suve algul lõppes stipendium, kuid Wiiralt jäi siiski sügiseni Dresdenisse, kus töötas vasegravüüride trükkijana. Seal omandatud praktilised kogemused on õigupoolest ainuke kool, mille Wiiralt graafika tehnikate alal sai. Septembris sõitis kunstnik tagasi Tartusse. 1924. aastal lõpetas kunstnik Pallase graafiku ja kujurina. Kooli lõpetamise järel
ilmekate väljendusvahendite leidmiseks. Juba 1920. ja 1921. aastate jooksul teeb kunstnik märkimisväärseid edusamme professionaalsete oskuste alal. Tema joonekäsitlus hakkab omandama arstlikku ilmet- omapärast kergust kindlust ja väljendusrikkust. Ta pälvis ``Pallase`` kooli ühe andekama õpilase kuulsuse. Selle kooli õpetajaskond ja kaasõpilased kogusid toetussumma, et saata Wiiralt välismaale. Ta jätkas õpinguid 1922- 1923 ´´Pallase`` stipendiaadina Dresdeni KA-s skulptuurierialal ja täiendas end graafika alal, töötas ühtlasi P. Wenzeli vasetrükikojas. Paralleelselt skulptuuriga tegeles Wiiralt seal ka joonistamise, estampgraafika ja litograafiaga . Aastal 1923 pöördus ta tagasi ``Pallasesse`` ning lõpetas 1924 graafiku ja kujurina. Ta oli 1924- 1925 samas graafikaõppejõud. Aastatel 19251939 elas ta Pariisis, seejärel tuli tagasi Eestisse. 1946. aasta sügisel pöördus kunstnik lõplikult tagasi Pariisi
Maailmasõja puhkedes asusid nad elama Tallinna ning kunstikalduvustega noormees, kellele vanemad oleksid soovinud kantseleiametniku elukutset, valis edasiõppimiseks Tallinna Kunsttööstuskooli. Tallinna Kunsttööstuskooli Wiiralt ei lõpetanud, kuna peale tuli Saksa okupatsioon ja revolutsioon. Viiralt jätkas oma õpinguid Tartus Pallases Anton Starkopfi skulptuuriateljees aastal 1919. 19221923 jätkas Wiiralt Pallase stipendiaadina õpinguid Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias professor Selmar Werneri juhatusel. 1923. aasta sügisel sõitis Wiiralt tagasi Tartusse. Aastatel 19251939 elas ta Pariisis, seejärel tuli tagasi Eestisse. 21. juulist 1938 kuni 17. veebruarini 1939. elas ta Marokos Marrakechis aadressil 61 Rue Ksour. Aastal 1945 jõudis Wiiralt Rootsi. 1946. aasta sügisel pöördus kunstnik lõplikult tagasi Pariisi
kunstielust tagasi, sulgedes ka oma ateljeekooli. Ei saa mitte meenutada üks tuntumaid eesti graafiku – Eduard Viiralt. Tema peetakse kunstiajaloos selle sajandi esimese poole eesti graafika silmapaistvamaiks meistriks.Wiiralti tuntuimate teoste hulka kuuluvad mitmed virtuooslikud ja väljendusrikkad loomagravüürid. Koduloomade kujutamist alustas kunstik juba kodukohas Varangul ja Lammaskülas, joonistades nii kassi kui hobuseid. Stipendiaadina Dresdenis õppides avastas ta kohalikus loomaaias enda jaoks eksootilised loomad, nagu lõvid, tiigrid ning jõehobud. Õpilaspõlvest peale armastas ta joonistada inimesi, portreteerida oma lähedasi, koolikaaslasi, tüüpe turgudel ja tänavatel. Wiiralti lemmikžanriks oli kahtlemata "fantastilised portreed" – sageli grotesksed üldistused mõnest inimtüübist või inimlikust joonest. Dresdeni-perioodil muutus Wiiralti graafika suurejoonelisemaks, stiililt
VIIRALT (1898- 1954) Sündis Peterburi kubermangus kupja peres. Eduard oli pere esiklaps. Peagi sündis perre veel teine poeg. 20, saj. Alguses kolis pere Eestisse, kus isa sai mõisavalitseja koha Koeru. Viiralt õppis Koeru saksa erakoolis, kus ilmnes joonistamisanne. Edukalt tegeles ka raskejõustikuga. 1915.a. asus õppima Tallinna Kunsttööstuskoolis skulptuuri. 1919.a. asus õppima ,,Pallasesse", samuti skulptuuri. Samal ajal hakkas tegelema ka graafikaga. Saadeti ,,Pallase" stipendiaadina Saksamaale, kus sai ekspressionistlikke mõjutusi. 1924.a. lõpetas ,,Pallase" ja oli seal graafika õppejõuks. Kuid õpetaja amet ei sobinud talle ja Viiralt asus taas stipendiaadina ennast täiendama välismaale, seekord Pariisi. Stipendiumi lõppedes teenis elatist siidirättide ja portselannukkudele nägude maalimisega. Valmisid esimesed sürrealistlikud graafilised lehed ,,Kabaree", ,,Põrgu", ,,Jutlustaja". Viiraltit võlus suurlinna ööelu oma võlude ja pahedega. Töödes kajastusid
VIIRALT (1898- 1954) Sündis Peterburi kubermangus kupja peres. Eduard oli pere esiklaps. Peagi sündis perre veel teine poeg. 20, saj. Alguses kolis pere Eestisse, kus isa sai mõisavalitseja koha Koeru. Viiralt õppis Koeru saksa erakoolis, kus ilmnes joonistamisanne. Edukalt tegeles ka raskejõustikuga. 1915.a. asus õppima Tallinna Kunsttööstuskoolis skulptuuri. 1919.a. asus õppima ,,Pallasesse", samuti skulptuuri. Samal ajal hakkas tegelema ka graafikaga. Saadeti ,,Pallase" stipendiaadina Saksamaale, kus sai ekspressionistlikke mõjutusi. 1924.a. lõpetas ,,Pallase" ja oli seal graafika õppejõuks. Kuid õpetaja amet ei sobinud talle ja Viiralt asus taas stipendiaadina ennast täiendama välismaale, seekord Pariisi. Stipendiumi lõppedes teenis elatist siidirättide ja portselannukkudele nägude maalimisega. Valmisid esimesed sürrealistlikud graafilised lehed ,,Kabaree", ,,Põrgu", ,,Jutlustaja". Viiraltit võlus suurlinna ööelu oma võlude ja pahedega. Töödes kajastusid
aastate teisel poolel kujunes temast rahvusliku liikumise taotluste ja patriootilise võitlusvaimu mõjukaim väljendaja eesti luules. 1863. aastal kolis perekond Tartusse, kus Jannsen hakkas välja andma "Eesti Postimeest". Ka Lydia oli tegev ajalehetöös. Koidula abiellus 1873. aastal Tartus arstiteadust õppinud lätlase Eduard Michelsoniga ja asus koos mehega Kroonlinna elama, kuhu mees oli saanud sõjaväearsti koha. 1876-1878 viibis Koidula koos mehega (kes oli stipendiaadina saadetud end täiendama) Breslaus, Strasbourg'is ja Viinis. 1882. aastast halvenes järsult Koidula tervis ning tema viimased eluaastad möödusid kannatusrikkas võitluses vähktõvega. Koidula suri ja maeti Kroonlinnas. 60. surmaaastapäeva puhul toodi lauliku põrm Eestisse ja maeti Tallinna Metsakalmistule augustis 1946. Lydia Koidula perekond Lydia Koidula isa Johann Voldemar Jannsen (16. mai 1819 13. juuli
Tanner kaebas Aivazovski peale Nikolai I-le ja tsaar käskis kõik Aivazovski maalid näituselt kõrvaldada. Aivazovskile anti andeks alles pool aastat hiljem ja ta määrati Baltimaadest pärit professori Aleksander Zauerveidi juurde lahingumaali õppima. Ta oli Zauerveidi juures kõigest mõned kuud õppinud, kui pälvis 1837. aasta septembris maali "Stiil" eest suure kuldmedali. See andis talle õiguse sõita kunstiakadeemia stipendiaadina Krimmi ja Lääne-Euroopasse. Krimm ja Euroopa (18381844) 1838. aasta kevadel saabus Aivazovski Krimmi, kus veetis kaks suve. Lisaks meremaalidele valmis tal ka lahingumaale. 1839. aasta suvel naasis Aivazovski Peterburi, kus sai akadeemia lõputunnistuse, oma esimese auastme ja aadlitiitli. Mõnda aega elas Aivazovski Lõuna-Itaalias, peamiselt Sorrentos. Napolis maalis ta selle ümbrusest üle 20 maali
........................................................3 2.Lapsepõlv ja õpinguaastad............................................................................................................3 3.Välisreisid..................................................................................................................................... 4 4.Peeter Põllu õpilasena Tartu Ülikoolis......................................................................................... 4 5.Tartu Ülikooli stipendiaadina Viinis 1929-1931.......................................................................... 6 6.Õppeülesandetäitjana Tartu ülikoolis........................................................................................... 7 7.Sõja-aastad.................................................................................................................................... 8 8.Sõjajärgne töö ülikoolis..........................................................................................
Lauri Liiv õppis aastatel 1996-2000 G. Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis pop-dzass laulu erialal. Ta on olnud ka bändide Black Velvet ja Family solist. Vanem generatsioon on kindlasti rohkem kursis Jaan Willem Sibula, Märt Jakobsoni ja Merle Jalakaga. Märt Jakobson lõpetas 1998. aastal Eesti Muusikaakadeemia Mati Palmi ja Raimond Alango lauluklassis. Alates aastast 1997 teater Vanemuine ooperisolist. 19992000 täiendas end Eesti Rahvuskultuuri Fondi stipendiaadina Peterburi Maria teatris ning 20062007 EMTA magistriõppes professor Jaakko Ryhäneni käe all. Alates 2008. aasta augustist Rahvusooper Estonia solist ning ta on esinenud kontsertidel Eestis, Soomes, Poolas kui ka Venemaal. Jaan Willem Sibul lõpetas 1988. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi Teo Maiste klassis ning 1992 aastast on Vanemuise solist. Merle Jalakas lõpetas 1996 Eesti Muusikaakadeemia dotsent Ljudmilla Issakova lauluklassi. 1995.
Tema varasematest skulptuuridest paistavad silma realistlik Konrad Mäe pronks ja ekspressiivne Kristjan Tedre betoonbüst (1922, Tartu Kunstimuuseum). Need ja teisedki Wiiralti "Pallase" päevil valminud skulptuurid lubavad arvata, et temast oleks saanud hea skulptor. A.Starkopfi ateljees "Pallases"1921. Vasakult paremale: J.Genss, A.Starkapf, J.Grünberg(?), tundmatu, E.Viiralt, A.Vabbe. 19221923 jätkas Wiiralt "Pallase" stipendiaadina õpinguid Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias professor Selmar Werneri juhatusel. Paralleelselt skulptuuriga tegeles Wiiralt seal ka joonistamise, estampgraafika ja litograafiaga. Mõnda aega töötas ta Paul Wenzeli vasetrükikojas, täiendades end sügavtrükitehnika alal. E. Viiralti ärasaatmine Dresdenisse "Pallases" märtsis1922. 1923. aasta sügisel sõitis Wiiralt tagasi Tartusse. Järgneval perioodil oli ta viljakas eelkõige raamatugraafikas
vabakuulajaks. Esimese kursuse lõpus sai ta maali "Eremia leinab Jeruusalemma varemetel" eest kõrgeima hinde ja võeti vastu üliõpilaseks. Koolis läks Repinil väga hästi ning 1872. aastal autasustati teda evangeeliumiteemalise maali "Jairuse tütre elluäratamine" eest suure kuldmedaliga. Medaliga kaasnes õigus kuueaastasele välisreisile akadeemia kulul. Aastal 1872 abiellus Repin Vera Aleksejevna Sevtsovaga. 1873. aastal reisis ta akadeemia stipendiaadina oma naise ja väikese tütrega mõned kuud Itaalias ning pärast seda elas ja töötas 1876. aastani Pariisis. Venemaale naasmise järel reisis ta perega Tsugujevisse, seejärel asus elama Moskvasse. Aastal 1887 lahutas Repin oma esimesest naisest. Tema juurde jäid elama kaks vanemat tütart, Vera ja Nadja. Noorem tütar Tanja ja poeg Jura jäid emaga. Samal aastal eemaldus Ilja Repin peredviznikutest. 1888. aastal tuli ta küll tagasi, kuid lahkus lõplikult ühingust 1890
Järgmisel aastal abiellus ta oma ülikoolikaaslase Aino Thauvoniga. Sel ajal töötas ta Helsingis ülikooli raamatukogus ning pärast seda kuni 1917. aastani Helsingi Vene Gümnaasiumi soome keele õpetajana. Vene 1917. aasta revolutsiooni ajal lülitus Suits aktiivselt poliitikasse. 1921–1944 töötas Suits Tartu Ülikooli eesti ja üldise kirjandusloo õppejõuna. Aastal 1944 põgenes Gustav Suits koos perega Soome kaudu Rootsi, kus töötas Nobeli Instituudi stipendiaadina. G. Suits suri 1956 aastal Stockholmis pärast rasket haigust. Ta on maetud Stockholmi Metsakalmistule. GUSTAV SUITSU SIDEMED TEISTE EESTI KIRJANIKEGA Gustav Suits oli väga eriline ja omanäoline kirjanik, kuid tal oli siiski mõningaid sarnaseid jooni teiste Eesti kirjanikega. Samuti oli ta seotud mitmete kirjanike tööde avaldamisega ja nende loomingu kallal töötamisega. F. R. Kreutzwald On alust arvata, et Kreutzwald oli üheks Gustav Suitsu teelejuhatajaks
karistussalga poolt ja teist korda Läänemaal Risti jaamas. Pärast seda paigutati ta Tallinna Toompea vanglasse, kus ta tutvus Friedebert Tuglasega. Ridala vabastati 1906. aasta kevadel. Villem Grünthal-Ridala töötas 1910-1919 eesti keele õpetajana Tartus. Ta toimetas Eesti Kirjandust 1912-1914 ning kuulus toimkonda 1911-1925. 1914-1916 oli Üliõpilaste Lehe toimetaja. Suviti tegi ta keeleuurimismatku peamiselt Saare- ja Setumaale. 1919 saadeti ta Tartu ülikooli stipendiaadina end täiendama keeleteaduse alal Helsingisse. 1922 abiellus ta soomlanna Ida Emilia Hokkaneniga, kes on tõlkinud soome keelde Tammsaare ,,Kõrboja peremehe" jm. Kuna Taru ülikool enam talle tööd ei pakkunud, asus ta 1923 Helsingi ülikooli eesti keele ja kirjanduse lektoriks, kellena töötas surmani. Villem Grünthal-Ridala oli Ungari La Fontaine'i Seltsi välisliige, SKS-i ja Kalevala Seltsi välisliige, EKL-i ja EKS-i liige. 1920. aastail tegi kaastööd eesti ajakirjandusele
Selle nimel töötasid Elin Kallio ja Elli Björksten, töö viis lõpule Hilma Jalkanen, kes oli eelnevalt tutvunud saksa võimlemiskoolkondadega Berliinis ja Münchenis. Erilise hoo ja suurema sisulise arenguga edenes Eesti naisvõimlemine 1920. Aastate teisel poolel. 1925.aastal saabus energiline organisaator ja andekas pedagoog Ernst Idla diplomeeritud spordiõpetajana tagasi Saksamaalt, kus ta õppis Kalevi stipendiaadina. Berliinis tutvus ta põhjalikult Rudolf Bode ja teiste Lääne-Euroopas levinud võimlemissüsteemidega. Neile olid iseloomulikud mitmekülgsed käteharjutused (tõuked, tõmbed, surumised, silitused), vetrumised, hoo -ja laineharjutused. Ernst Idla lülitas õpitu loominguliselt oma originaalsesse naiste võimlemise süsteemi, sidudes selle oskuslikult kõnni ja jooksuvormidega, kehakooli harjutustega ning rangete nõuetega õige tervisliku rühi koolitamisel. Ta rühutas ka liigutuste
vabal ajal kunstiõpinguid jätkama, kuni kevadel 1920 demobiliseeriti ning võis end täiega kunstile pühendada. • Wiiralt asus Anton Starkopfi skulptuuriateljees skulptuuri eriala õppima. • Graafika õpetajat tollal koolis veel polnud. WIIRALT JA PALLAS • 1920. aastast töötas noor kunstnik tollal Pallase õpetajaskonda mitte kuulunud Jaan Koorti juures õpilase-abilisena. • 1922–1923 jätkas Wiiralt oma skulptuuriõpinguid Pallase stipendiaadina Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias professor Selmar Werneri meisterõpilasena. Seal õppis ka vasegravüüri. • 1924. a lõpetas Pallase graafiku ja kujurina. WIIRALT JA PALLAS • 11.-18. mai 1924 toimus kooli esimese lennu õpilaste näitus. • Wiiraltilt oli näitusel 114 teost - illustratsioone, joonistusi, estampe ja kolm portreeskulptuuri. • Eksamikomisjon hindas tema väljapaneku väga heaks ning andis talle lõpudiplomi nr 1.
skulptuur "Vanamehe pea", mida kiideti kui väga huvitavat ja karakteristlikku teost.[2] Pool aastat hiljem toimunud Pallase näitusel esines ta juba graafikuna ning tema ofordid ja linoolõiked ja joonistused said kiitva hinnangu. Wiiralti tuntuimate teoste hulka kuuluvad mitmed virtuooslikud ja väljendusrikkad loomagravüürid. Koduloomade kujutamist alustas kunstnik juba kodukohas Varangul ja Lammaskülas, joonistades nii kassi kui hobuseid. Stipendiaadina Dresdenis õppides avastas ta kohalikus loomaaias enda jaoks eksootilised loomad, nagu lõvid, tiigrid ning jõehobud. Õpilaspõlvest peale armastas ta joonistada inimesi, portreteerida oma lähedasi, koolikaaslasi, tüüpe turgudel ja tänavatel. Wiiralti lemmikzanriks oli kahtlemata "fantastilised portreed" sageli grotesksed üldistused mõnest inimtüübist või inimlikust joonest. Dresdeni-perioodil muutus Wiiralti graafika
August Weizenberg ja neist vanem Johann Köler. Põhjus oli banaalne: majanduslik kitsikus. Kunstniku staatuse hoidmine eeldas vabadust perekondlikest kohustustest. Ja siiski, muuseumi arhiivis leidub rida pruunikaid ateljeefotosid noorest hollandlannast, ühel neist poseerib koos hollandlannaga ka Paul Raud. 1893. aastal maalis Paul Raud tänaseks kadunud portreemaali ,,Daam hallis". Portreteeritav on Sophie B. Amsterdamist, kellesse akadeemia stipendiaadina Hollandisse reisinud Paul Raud tugvasti kiindus. Kirjavahetsu jätkus veel mõnda aega, ent lõpuks abiellus hollandlanna ikkagi arstist kosilasega: tütarlapse vanemad pidasid kunstnikukutset liiga ebakindlaks. Hoopis maisem ja hilisem kiindumus on seotud portree-etüüdiga ja hiiu rahvarõivais portreega ,,Kassari neiu" (1920), mis maaliti Hiiumaalt Tallinna tulnud Leenu Suusterist. Too teenis Paul Raua ateljee naabruses koduailisena ja oli kahekümnendate algusaastail
Teekond Soome koos isa ja vennaga 1871. aastal oli selle kõrgperioodi kulminatsiooniks. 1873. aastal abiellus Koidula Tartus arstiteadust õppinud lätlase Eduard Michelsoniga (1845- 1907) ja asus koos mehega Kroonlinna, kuhu viimane oli saanud sõjaväearsti koha. Eemal elades ei kaotanud Koidula sidet kodumaaga; ta jätkas oma loomingulist tegevust, käis sageli Eestis, suhtles Peterburi eestlaste ning eestisõbralike teadlastega. 1876-1878 viibis Koidula koos mehega (kes oli stipendiaadina saadetud end täiendama) Breslaus, Strasbourg'is ja Viinis. Kestev lahusolek kodumaistest oludest ja ühekülgne informeeritus omaste kaudu põhjustasid aja jooksul märgatava muutuse Koidula vaadetes. Kui 1878. aastast peale puhkes äge ideoloogiline võitlus rahvusliku liikumise kahe lahknenud suuna vahel, asus ta alalhoidlikuma leeri positsioonidele. 1882. aastast halvenes järsult Koidula tervis, tema viimased eluaastad möödusid kannatusrikkas võitluses vähktõvega
selle teose sisu sisaldas midagi enamat, kui arvata võib, selle teose mõte võib olla midagi palju suuremat kui arvata või ettekujutada võib. Raamatu autorist Nädala portree -- Eia Uus: kirjandus on ainus asi, mida ma tahan teha 17 Nov 2006 EE Rõõmsalt naeratav Eia. Foto: Esko Lehtme Kirjutasime Sinust ka täpselt seitse aastat tagasi ajalehes Vaba Eestlane, kui olid 14-aastane ja just asunud elama Taimaale, kus õppisid hiljem neli aastat stipendiaadina erakoolis. Kas sellest kogemusest räägib ka Sinu esikromaan ,,Kuu külm kuma", mille kirjutasid 19-aastaselt? ,,Ei ning jah. Lugu leiab aset küll ühes nimetus Tai erakoolis ja peategelane on Eestist pärit stipendiaat, ent lugu ise ei ole üks ühele minu elust seal. Siiski, enamus juhtumisi raamatus õnnetused, kultuuride erinevusest tekkinud äpardused juhtusid kellegagi ning ei ole välja mõeldud. Loo keskne armastuslugu põhineb aga ühel väga
Teekond Soome koos isa ja vennaga 1871. aastal oli selle kõrgperioodi kulminatsiooniks. 1873. aastal abiellus Koidula Tartus arstiteadust õppinud lätlase Eduard Michelsoniga (1845-1907) ja asus koos mehega Kroonlinna, kuhu viimane oli saanud sõjaväearsti koha. Eemal elades ei kaotanud Koidula sidet kodumaaga; ta jätkas oma loomingulist tegevust, käis sageli Eestis, suhtles Peterburi eestlaste ning eestisõbralike teadlastega. 1876-1878 viibis Koidula koos mehega (kes oli stipendiaadina saadetud end täiendama) Breslaus, Strasbourg'is ja Viinis. Kestev lahusolek kodumaistest oludest ja ühekülgne informeeritus omaste kaudu põhjustasid aja jooksul märgatava muutuse Koidula vaadetes. Kui 1878. aastast peale puhkes äge ideoloogiline võitlus rahvusliku liikumise kahe lahknenud suuna vahel, asus ta alalhoidlikuma leeri positsioonidele. 1882. aastast halvenes järsult Koidula tervis, tema viimased eluaastad möödusid kannatusrikkas võitluses vähktõvega
Pole teada mida Newton ettevalmistusajal õppis, kuid kahtlemata said ta hea põhja ülikooli astumise jaoks. Pole tõendeid selle kohta kas ta koolis matemaatikat õppis. Samas ei saa seda ka välistada. Räägitakse sellest, et Newtonil oli kooli ajal võime masinate mudeleid teha. Eriti pakkusid talle huvi kellad ja tuuleveskid. Newton astus Cambridge Ülikooli 5. juunil 1661. Ta oli vanem kui suurem osa õpilasi. Kuigi ta emal ei olnud rahalisi raskusi, astus ta ülikooli stipendiaadina. Abirahasaaja Cambridges oli õpilane, kes sai õppemaksust vabastuse tingimusel, et vastutasuks tuli tal teenida teisi üliõpilasi. Tema abiraha saaja positsioonis oli kindlasti midagi kahtlast, sest näis, et ta sai paremini läbi "kõrgema klassi" üliõpilastega kui tema enda seisusele vastavate õpilastega. Newton taotles Cambridges juura kraadi. Cambridge instruktsioonides domineeris Aristotelese filosoofial. Kolmandal aastal lubati õpingutest teatavast vaba valikut
hiljem kunstiakadeemiasse vabakuulajaks. Esimese kursuse lõpus sai ta maali ,,Eremia leinab Jeruusalemma varemetel" eest kõrgeima hinde ja võeti vastu üliõpilaseks. Koolis läks Repinil väga hästi ning 1872. aastal autasustati teda evangeeliumiteemalise maali ,,Jairuse tütre elluäratamine" eest suure kuldmedaliga. Medaliga kaasnes õigus kuueaastasele välisreisile akadeemia kulul. Aastal 1872 abiellus Repin Vera Aleksejevna Sevtsovaga. 1873. aastal reisis ta akadeemia stipendiaadina oma naise ja väikese tütrega mõned kuud Itaalias ning pärast seda elas ja töötas 1876. aastani Pariisis. Venemaale naasmise järel reisis ta perega Tsugujevisse, seejärel asus elama Moskvasse. Pärast seda, kui Repin tuli 1878. aastal tagasi Peterburi, sai temast peredviznikute juhtfiguur. Aastal 1887 lahutas Repin oma esimesest naisest. Tema juurde jäid elama kaks vanemat tütart, Vera ja Nadja. Noorem tütar Tanja ja poeg Jura jäid emaga.
oma maalidega Tallinas II kunsti ülevaatenäitusel. 1926. aastal käis ta end täiendamas Itaalias ning aasta hiljem eksoneeris oma töid Pariisi salongides (Salon d'automne, Salond des Indépendants, Salon de Tuileries). 1928. aastal esines ta oma töödega Tallinnas koos Kristjan Tederi ja Eduard Wiiraltiga. Peale seda reisis ta Nõukogude Liitu ning samuti ka Poolasse, Austriasse ja Sveitsi. Ta Adamson-Eric veetis kokku aasta aega Pariisis Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse stipendiaadina. Aastatel 1032-35 oli ta Kujutava Kunsti Sihtkapitali esindaja, juhatuse liige ja abiesimees. 1935.-1940. aastal oli ta Rakenduskunstiühingu liige. Adamson-Ericu kunstinäitusi toimus Eestis, Soomes, Pariisis, Stockholmis ja ka Moskvas. Ta maalid olid hils-impressionistlikus stiilis. Järgnes nõukogude okupatsioon, kus ta oli ENSV Kustnike Liidu organiseerimiskomitee sekretär ning hiljem esimees, Eesti Riiklike
Tamra, Veljo Tormis, Andres Vahisalu, Galina Vahter, Lembit Veevo, Heiki- Rein Veromann jt. Samuti on kirjanikust valminud eesti-, saksa- ja soomekeelsed portreefilmid. Aastast 1974 on Viivi Luik teist korda abielus. Ta abikaasa on kirjanik, diplomaat ja poliitik Jaak Jõerüüt. Diplomaadi abikaasana on Viivi Luik elanud 19931997 Helsingis, 19982003 Roomas ja 2004 New Yorgis. Sveitsi kirjanike ühingu Gruppe Olten ja Albert Koechlin Stiftungi stipendiaadina vii- bis ta 1989. ja 2003. aastal Sveitsis. Bielefeldi linna toel külastas 1993. aastal Saksamaad, DAAD-i stipendiumiga (Das Stipendium des Deutschen Aka- demischen Austauschdienstes) elas 1996. aastal Berliinis. 2000. aastal sai ta Inglismaa Spender-Trusti stipendiumi. Viivi Luik on Eesti Vabariigi kultuuri- preemia laureaat 1992; 1995. aastal omistati talle Soome Vabariigi aumärk (Suomen Leijonan komentajamerkki) ja 2000. aastal Eesti Vabariigi aumärk (Eesti Valge Tähe IV klassi orden).
Tehnilise arsenali omandamine ja allutamine isikupärasele väljenduslaadile kulges tal sügavtrükis visamalt. Sellised tööd nagu ,,Daam kohvikus" (1922) või ,,Jakori kõrtsis Tartus" (1922) äratavad tähelepanu ekspressionistlikus kunstis armastatud süzee poolest. Kõrts pakkus rikkalikku ainet kõlbelise ja sotsiaalse allakäigu jälgimiseks. Viiralti eredamad selleteemalised tööd sünnivad Dresdeni-muljeist. 1922. aasta märtsis saadeti Viiralt ,,Pallase" stipendiaadina Dresdenisse, täiendama end sealses Kujutava Kunsti Akadeemias skulptuuri alal professor Selmar Werneri meisterateljees. Professor oli tema tööga väga rahul. Paralleelselt skulptuuriga tegeleb Viiralt seal intensiivselt joonistamise ja estampgraafikaga. Kuna Dresdeni-aegseid skulptuure pole säilinud, piirdub teadmine sellest perioodist graafikaga. Silmatorkavalt tugevneb tema töödes saksa ekspressionismi sõjajärgse variandi verismis 1 mõju. Just Viiralti Dresdenis viibimise
Rahvaluule Seltsi asutaja; Rahvaluule suurkoguja (u 1500 kaastöölist; 100 000 lk üleskirjutisi); Rahvaraamatute publitseeija; usundi alased käsitlused (vt Eesti mütoloogia I-IV). Ta avaldas rahvaraamatuid ja kerget lugemist, kus kasutas sama materjali, mida talle saadeti, tegi veidi ümber ja kohendas ning paiskas trükki Oskar Kallas (1868-1946) Õppis TÜ-s klassikalist filoloogiat; kogus rahvaluulet Hurda stipendiaadina; Õppis Helsingi ülikoolis; kaitses ka doktoriväitekirja folkloristikas; Tegi välistöid keelesaartel; Korralda EÜS-i rahvaviiside kogumise aktsiooni; ERM-i rajaid; EV suursaadik Suurbritannias ja Hollandis. Eiseni ja Hurda loomingus on tekstilised kogumised, kuid Kallasel on viise(noodid + tekst + fotod + helisalvestised). Folkloristika kui teadusharu kujunemine: rahvusvaheline taust
jagamine (nt vahendab ajaloolisi muistendeid Põhjasõjast ja katkust); • “Eesti rahva ajaraamat” • “Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele” - palve koguda murdekeelt; II palve koguda rahvaluulet; küsitluskavad rahvakommete ja rahvausundi kogumiseks; 19. Mille poolest on eesti folkloristika ajaloos oluline O. Kallase tegevus? Oskar Kallas (1868-1946) • 1887-1892 õppis Tartu ülikoolis klassikalist filoloogiat; kogus rahvaluulet Hurda stipendiaadina; • 1892-1893 õppis Helsingi ülikoolis; kaitses samas 1901.a. doktoriväitekirja folkloristikas; • 1893 ja 1901 tegi välitöid keelesaartel; • 1904-1921 korraldas EÜS-i rahvaviiside kogumise aktsiooni; üks ERM-i asutajatest; • 1922-1934 EV suursaadik Suurbritannias ja Hollandis; 20. Iseloomusta vähemalt kolme geograafilis-ajaloolise meetodi põhimõtet folkloristikas ja nimeta vähemalt kaks selle uurimissuuna esindajat.
annaabi.ee 
