luksusesemetele. 7. Mida taotles kunstirühmitus, kuhu kuulusid W.Morris, E.Burne-Jones? 2 disainerit lõid rühmituse "Prerafaeliidid". Neid ei huvitanud renesanss. Leidsid et kunst peab valmistama inimesel heameelt. Ilusad asjad peavad olema kasulikud. Leidsid et tööline pidi tundma naudingut töötades ja toodang pidi olema ilus. Ülistasid käsitööd. Võtsid keaskaegse kunsti endale eeskujuks. Alustasid tapeetide kujundamisest. Aluseks loodus, aga ei jäljendatud täpselt vaid stiliseeriti. 8. Millest lähtuti uue ornamentika loomisel, millised olid lemmikmotiivid ja- värvid? Loodi omanäoline ornamentika, mis oli fantaasiavili. Hoogne, liikuv joon- juugendile iseloomulik. Kujunesid välja lemmikobjektid. On ka sümboolsed tähendused. Orhidee, liilia, vesiroos- sümboliseerib hukku, surma, tragöödiat. Roos- armastust. Kellukas- iha. Päevalill- põlemist, päiksesära, elutuld. Sageli ka õiepungad, mis sümboliseerivad elu ja kasvu. Sümboleid
meenutas 180 kraadi pööratud gooti akent. Sageli paigutati kilp kaldu, vasakpoolset ülanurka varjas pottkiiver, mida kaunistasid puidust või nahast valmistatud zimir. Kuningate vappi eraldasid teistest kiivriehisele lisatud kroon. (ibid, lk 10) Joonis 4 Wilhelm Bock'i vapp (Allikas: Eesti Mõisakoolide Ühendus 2011) Gooti stiililt renessansi stiilile ülemineku ajaks vapikunstis võib lugeda 16. sajandi esimest poolt. Vapikilp sai keerukama kuju, kiiver stiliseeriti kunstiliselt ning sai elegantsema vormi, kui see oli gooti stiilis. 16. sajandi suured kunstnikud, nagu Albrecht Dürer, Hans Holbein jt, on joonistanud Euroopa kauneimaid vapipilte. 17. sajandi jooksul mindi ka vapikunstis renesanss-stiililt üle barokkstiilile. Üleminek oli järkjärguline ja mitte nii selgelt märgatav kui üleminek gooti stiililt renesanss-stiilile. Võib öelda, et kunstiliselt kõige rohkem muutusid kiivril olevad rekvisiidid,
purpurpunane, tumelilla, malahhiitroheline ja must. Värvide kasutamine ei teeninud naturalistlikke eesmärke, dekoratiivsed pinnad saavutati selge, tugeva ja ereda värvigammaga. Kuld oli alati võimu ja väärikuse sümbol. Värv sai oluliseks ka mosaiikide ja freskode loetavusel – kõigel oli oma spetsiifiline värvigamma. Ornament. . Dekoratiivseid ornamente kasutati enamasti põrandamosaiikides. Kõiki pindu kattev ornamentaalne kujundus tähendas rikkalikkust. Taimsed motiivid stiliseeriti kerajateks vormideks, loomamotiivid esinesid ornamendis võimu sümbolina. Ornamentaalne kaunistus moodustus ka võlvidele ja kaartele paigutatud pühakuid kujutavate medaljonide reast. Sarnaste motiivide rütmiline kordumine andis piltkujutistele ornamentaalse iseloomu. Mööbel. Võrreldes kreeka ja rooma mööbliga oli bütsantsi mööbel lihtsam ja rohmakam, seda varjatakse rikkalike ülemaalingute ja kullatisega. Mööblist olid enam levinud istemööbli
jõul töötav lift töökindlaks) kui ka metallkarkasside kasutamine (esimene metallkarkassiga kõrghoone oli ca 100 m kõrgune 20korruseline hoone Chicagos .Kuigi 20.sajandi arhitektuuri üks peamisi lähtekohti oli juugendstiil, andiski selle kõrval uutele arhitektuurisuundadele toitu 19.sajandi viimasel kolmandikul USA-s esile kerkinud Chicago koolkond, kus rööbiti uute konstruktiivsete võtetega uuendati ka suhtumist ornamenti, mid akas stiliseeriti või mille osa viidi miinimumini. Juugendiga siduds koolkonda avatud konstruktsioonide kasutamine ning uus suhtumine ruumi ja mööblisse. Chicago koolkonnast said tuuled tiibadesse mitmed mõjukad arhitektid, kes on mänginud olulist osa 20.sajandi arhitektuuriloos. Uue arhitektuuristiili otsingud viisid selleni, et arhitektid seadsid endale eesmärgiks luua uut ja originaalset stiili. Üheks peamiseks probleemiks sai suhtumine traditsioonilisse ornamenti, millest
annaabi.ee 
