tähelepanuväärseim neist ongi Max Estrella. 1920. aastate lõpus kirjutatud romaanides on pigem tegemist piltide reaga nagu laval, kuhu tegelased ilmuvad ja kaovad, esindades oma sotsiaalset rühma. Iseloomustused on napid, ehkki meeldejäävad ja ammendavad, kõrvallausete asemel näeme sageli ridamisi (suurtähega algavaid) pealauseid, mille omavahelist seotust märgivad kaksikpunktid. Tegelaste kõnet ilmestavad mitmesugused stiilitasandid, valitud kõrgstiilist vulgarismideni. Teksti rikastavad murdesõnad, amerikanismid, võõrsõnad ja autori uuskeelend, mis jäävad väljapoole akadeemilist normi. Valle-Incláni stiili juurde kuulub eksklamatiivsus: tekst on läbi tikitud hüüatuste-karjatustega, eksalteeritud ekspressiivsusega. Ometi jääb olemuses kõik samaks, miski ei muutu. Tema näidendeid oli sageli liiga raske esitada tänu eriefektidele ning kiiretele drastilistele muutustele stseenis
Rahvuseepose travestias ,,Kalevipoja mälestused" kujutab ta lustaka huumoriga Kalevipoja küpsemist süüdimatust hiiust eneseteadlikuks isiksuseks. Näivalt lihtsameelne esitus võõritab tõhusalt kõigile tuttavat sündmustikku, nii et romaani saab lugeda rahvusliku müüdi profaneeriva ülekirjutusena. Eeskuju võis anda Johannes Semperi psühhoanalüütiline Kalevipojauurimus (1924). Vetemaa segab vaimukalt kokku üksteist välistavad stiilitasandid arhailise ja rahvusromantilise akadeemilisbürokraatlikuga. Ta travesteerib rahvusmütoloogiat ja miksib stiile ka raamatutes ,,Eesti näkiliste välimääraja" (1983) ja ,,Eesti luupainaja aabits" (1993), kus kergemeelne sisu on pakitud (pseudo)teadusliku uurimuse väljapeetud vormi. ,,Tulnuk" on kirjutatud võimalikkust manifesteerivas tingivas kõneviisis. Sellega kriipsutab Vetemaa alla loo väljamõelduse ja aktiviseerib allegoorilise lugemisviisi
ehk idee ja teiseks emotsioon ehk energia, kuidas seda öelda. Need on tähtsamad, kui keel, milles seda üteldakse. Krulli puhul on see ümberpööratud ehk siin tuleb keeletasand kõigepelt ning idee, mõte või arusaam elust ja tunnetest, tuleb pärast keelt. Ehk siis kirjutamist suunab ja juhib keel. See omakorda toob kaasa selle, et niimoodi ssatuvad ühte ja samasse teksti kokku erinevad stiilid või stiilitasandid, erinevatest valdkondadest pärit sõnavara jne. See Eesti nüüdiskirjandus Janek Kraavi tähendab teksti fragmenteerumist. Sellist tüüpi tekstide puhul ilmneb väga rõhutatult katkendlikkus justkui hakatakse midagi ütlema, aga siis vahepeal üteldakse juba midagi muud. See mõttepidevus katkestatakse justnimelt keele kaudu
annaabi.ee 
