See võib toimuda mitmel moel, nt vastutuse eitamine: kurjategija sisendas endale, et normi rikkumine ei toimunud tema vaba tahte alusel, vaid väliste asjaolude tõttu, seega tema ei vastuta. Samuti kahju eitamine, kannatanu eitamine. · Diferentseeritud assotsiatsioonide teooria leiti, et kuritegelik käitumine on õpitud ning õppimine toimub teiste inimestega suhtlemise teel, eelkõige väikestes gruppides. · Märgistamise ehk stigmatiseerimise teooria - kuritegelik käitumine pole kuritegelik iseenesest, vaid saab selleks märgistamise kaudu riigi sunniaparaadi poolt. Inimene muutub seega kurjategijaks mitte seetõttu, et rikub seadust, vaid stigmatiseerimise protsessis, mille kaudu võimud annavad talle sellise staatuse. Kui inimene on märgistatud, on tal sellest raske vabaneda ning ta võtab märgi ning sellele vastava käitumise omaks.
101/ HÄLBIVA TOIMIMISE PÕHJUSED BIOLOOGILISED SELETUSED - kuritegelik näotüüp, kehaehitus, pärilikkus. PSÜHHOLOOGILISED SELETUSED - isiksuse arenguhäired, S. Freud. KULTUROLOOGILISED SELETUSED (funktsionalism) - ühiskonna suhtes hälbiv käitumine on vastavuses mõne grupi alamkultuurile omaste väärtuste ja normidega. Sellises grupis on hälbivus sotsiaalselt ÕPITAV, eriti noorte poolt. NEGATIIVSE MÄRGISTAMISE (STIGMATISEERIMISE) TEOORIA - korduvalt hälbivalt toiminult hakatakse ootama hälbivust, mis omakorda soodustab hälbiva (kuritegeliku, huligaanse, asotsiaalse, puuetega) isiksuse väljakujunemist. Mõjukad grupid püüavad kehtestada ühiskonnas uusi norme, mis ei vasta teiste gruppide tavapärasele toimimisele, viimasest saab nüüd märgistatud hälbivus. Hälbivus ei ole sageli inimese teo omadus, vaid teiste inimeste poolt rakendatud normide ja sanktsioonide tagajärg.
kahjustab selle ühiskonna (grupi) liikmete huve. Konformsus. HÄLBIVA TOIMIMISE PÕHJUSED BIOLOOGILISED SELETUSED - kuritegelik näotüüp, kehaehitus, pärilikkus. PSÜHHOLOOGILISED SELETUSED - isiksuse arenguhäired, S. Freud. KULTUROLOOGILISED SELETUSED (funktsionalism) - ühiskonna suhtes hälbiv käitumine on vastavuses mõne grupi alamkultuurile omaste väärtuste ja normidega. Sellises grupis on hälbivus sotsiaalselt ÕPITAV, eriti noorte poolt. NEGATIIVSE MÄRGISTAMISE (STIGMATISEERIMISE) TEOORIA - korduvalt hälbivalt toiminult hakatakse ootama hälbivust, mis omakorda soodustab hälbiva (kuritegeliku, huligaanse, asotsiaalse, puuetega) isiksuse väljakujunemist. Mõjukad grupid püüavad kehtestada ühiskonnas uusi norme, mis ei vasta teiste gruppide tavapärasele toimimisele, viimasest saab nüüd märgistatud hälbivus. Hälbivus ei ole sageli inimese teo omadus, vaid teiste inimeste poolt rakendatud normide ja sanktsioonide tagajärg.
lõppastmes igatahes teadvusele mittealluvat- võetakse millegi erakorralise, seejuures enamasti sügavalt diskrediteeriva, halvustava, puudega või haiget inimest alavääristada ning mõnedes olukordades koguni karistada lubavana, seega olulise hälbena, kirjeldatakse mõistega stigma. Kellelegi sellise tunnusmärgi omistamine on stigmatiseerimine. Stigmatiseerimine hõlmab peale füüsilisest ja vaimuseisundist tuleneva ka teatud elufaktidel põhinevat. Stigmatiseerimise sotsiaalne mehhanism seisneb selles, et vastava inimese või ka inimeste grupi paljudest staatusest ehk ühiskonnasuhetes määratletud seisunditest tehakse ümbritsevate poolt selle inimese või grupi hindamisel ning kohtlemisel määravaks just see üks, teatud seisundist või elufaktist tulenev, inimese või grupi tahtest antud olukorras ehk mitte olenev staatus. Stigmatiseerimise oluline tagajärg on, et stigmatiseeritud kalduvad sageli koonduma ja
toimuks. Võimalik on, et neutraliseerimise vähendamiseks aitaks kaasa ka kasvõi see, et rohkem teadvustame, et sellised toimed on ning kui need toimed endas üles leiame ja suudame selliseid ekslikke mõtteviise endas kritiseerima hakata, siis võiksime loota, et me mõnda rikkumist loodetavasti võiksime vähem toime panna. Kurjategijate puhul kui nad püüaksid hoiduda neutraliseerimisest, siis see on märksa keerukam. MÄRGISTAMISE EHK STIGMATISEERIMISE TEOORIA Teooria rõhutab kuritegevuse suhtelisust ja seda, et hästi tugev toime on siltidel, mida me indiviididele külge paneme. Norme rikkuvat käitumist suurelt osalt seletatakse sellega, et indiviidil on negatiivne märk külge pandud ja sellega normikuulekas käitumine hästi raskeks tehtud. Märgistamine tekitabki normirikkuvat käitumist. Teoorial on all mitmeid omapäraseis empiirilisi uuringuid, mis näitavad seda, et märkidel on tugev toime: Kriminoloogia Jaan Ginter 2012
6.Tegevusplaanide hindamine konsultatsioon teistega 7.Tegevusplaani valik - mida tundlikum eetiline dilemma, seda raskem otsusta langetada. Lõplik otsus seotud olukorraga ja nõustaja isiksusega. Tuleks otsida oma kogemusest analoogilisi juhtumeid. Võimaluse korral kogemus endale süsteemselt talletada. Standardid · Eetilised · Juriidilised Konfidentsiaalsus Konfidentsiaalsus on nii seaduslikult kui ka eetika poolt reguleeritud tegur. I kaitsta klienti sotsiaalse stigmatiseerimise eest II edendada kliendi heaoluga seotud elulisi õigusi Tuleb teavitada,kui keegi on ohtlik endale või teistele Sekkumise määratlemine (Wubbolding, 1988) · Tuleb esitada otseseid küsimusi: ntks kas oled üritanud ennast ära tappa? Kas mõtled ennast ära tappa? ET kohe kui mingi tapmise jutt mängu tuleb, siis tuleb kaasata ka psühhiaater. See on meeskonnatöö · Kindlat suitsiidi plaani näitavad (morrisey, 1994)
kodu-töö). Rutiinsete tegevuste teooria puhul esinevad koos kuritegevuse sihtmärk, motiveeritud kurjategija, ärahoidjate puudumine. RTT lisab kontrolliteooriale sobiva sihtmärgi. Sihtmärk on sobiv, olenevalt sellest, kui suur väärtus on ja kui suurt pingutust nõuab. Kuidas RTT jõutakse? 3 komponendi koosesimene sõltub meie rutiinsetest tegevustest. Kui palju vaeseid koos elab, on seal piirkonas väiksem kuritegevus! 3.4. Stigmatiseerimise (märgistamise) teooria. Esindajaks on Lemert. Teooria väidab, et kuritegelik käitumine pole kuritegelik iseenesest, vaid saab selleks märgistamise kaudu riigi sunniaparaadi poolt. Samas on kuritegelik käitumine kui mõiste suhteline. Erinevad ühiskonnad kriminaliseerivad erinevaid käitumisi. Antud teooria absolutiseerib suhtelist aspekti kuritegevuse juures. Teooria kokkuvõetav teesidena. Kuidas märgid mõjutavad inimest? Psühholoogide uuring klassiõpetajate ja õpilastega, kus
rõhutatakse, et stigmatiseerimine on oluline sellele indiviidile, kes stigmatiseerib, sellele grupile kust see indiviid pärit on ja ühiskonnale või siis neile kõigile koos. Funktsioonid: 1) Eneseupitamine: Stigmatiseerides teisi gruppe on võimalik tõsta oma enesehinnangut. 2) Kuuluvusgrupi upitamine Sotsiaalse identiteedi teooria kohaselt aitab kuuluvusgrupi upitamine kaasa sellele, et säilitatakse oma positiivne sotsiaalne identiteet. 3) Süsteemi õigustamine Üheks stigmatiseerimise põhjuseks võib olla gruppide ebavõrdsuse legitimiseerimine. Kui ühiskonnas valitseb teatav ebavõrdsus, siis võivad kõrgema staatusega grupid õigustada oma tegevust seeläbi, et stigmatiseeritakse madalama staatusega gruppe. See annab võimaluse õigustada oma privileege ja seda, et antud süsteem on õiglane. 4)Hirmu ohjamine Üheks funktsiooniks, mida stigma võib täita on see, et ta annab stigmatiseerijale teatava maailmavaate
käitumist, maailma tajumist- lõppastmes igatahes teadvusele mittealluvat- võetakse millegi erakorralise, seejuures enamasti sügavalt diskrediteeriva, halvustava, puudega või haiget inimest alavääristada ning mõnedes olukordades koguni karistada lubavana, seega olulise hälbena, kirjeldatakse mõistega stigma. Kellelegi sellise tunnusmärgi omistamine on stigmatiseerimine. Stigmatiseerimine hõlmab peale füüsilisest ja vaimuseisundist tuleneva ka teatud elufaktidel põhinevat. Stigmatiseerimise sotsiaalne mehhanism seisneb selles, et vastava inimese või ka inimeste grupi paljudest staatustest ehk ühiskonnasuhetes määratletud seisunditest tehakse ümbritsevate poolt selle inimese või grupi hindamisel ning kohtlemisel määravaks just see üks, teatud seisundist või elufaktist tulenev, inimese või grupi tahtest antud olukorras ehk mitte olenev staatus. Stigmatiseerimise oluline tagajärg on, et stigmatiseeritud kalduvad sageli koonduma ja oma kogukonda looma, kuna need
tundma nii-öelda lootusetu juhtumina. Oma käitumist hakkab ta põhjendama sellega, et ma olen ju näiteks joodik, kurjategija, narkomaan ja minult pole mõtet oodatagi teistsugust käitumist. Ta jõuab uute normivastaste tegudeni ja talle saab osaks väline märgistamine. Mida enam ta väliseid ja sisemisi märgistusi inimene kogub, seda raskem on tal sellest ringist välja pääseda. Sellest kasvavad välja stigmatiseerimise astmed: 1. primaarne märgistamine esimene kord, kui isik jääb mingi teoga vahele, mis ei ole leidnud üldist heakskiitu. Reeglina sellele järgnevad teised ehk sekundaarsed märgistamised. 2. sekundaarne märgistamine mida karmim oli primaarne märgistamine, seda tõenäolisemalt libastub isik jälle ja üha enam saab tal sekundaarseid märgistusi olema
või siis neile kõigile koos. Funktsioonid: · Eneseupitamine: Stigmatiseerides teisi gruppe on võimalik tõsta oma enesehinnangut. · Kuuluvusgrupi upitamine- Sotsiaalse identiteedi teooria kohaselt aitab kuuluvusgrupi upitamine kaasa sellele, et säilitatakse oma positiivne sotsiaalne identiteet. · Süsteemi õigustamine- Üheks stigmatiseerimise põhjuseks võib olla gruppide ebavõrdsuse legitimiseerimine. Kui ühiskonnas valitseb teatav ebavõrdsus, siis võivad kõrgema staatusega grupid õigustada oma tegevust seeläbi, et stigmatiseeritakse madalama staatusega gruppe. See annab võimaluse õigustada oma privileege ja seda, et antud süsteem on õiglane. · Hirmu ohjamine- Üheks funktsiooniks, mida stigma võib täita on see, et ta annab
annaabi.ee 
