100 ja 400 meetri jooks 100 ja 400 meetri jooksu alustatakse stardiga. Kokku on kolm käsklust kohtadele, tähelepanu, start. Käsklusel ,,kohtadele" on käed joone taga õlgade laiuselt. Ees olev jalg on joonest 1,52 pöida ja taga olev jalg veel 11,5 pöida tagapool. Tagajala põlv on maas. Pea kui kehapikendus on otse. Käskluse ,,valmis" asendis on puusavöö õlgadest pisut kõrgemal ja kõik neli toetuspunkti (käed ja jalad) võrdselt koormatud. Käskluse ,,start" korral jookse stardipakkudelt edasi nii, nagu jookseksid õlgadest ja pealaest läbi, asetades tõukejala pöia (varvas üles) enda alla toele. Püüa liikuda nii, et tekib tunne, nagu kukuks pikali. Joosta tuleb kogu aeg kõrgel päkal, varbad enda poole, selg on nõgus, kõht on õõnes ja pinges. Käed töötavad nii, nagu karatekad lõhuvad laudu. Kuna jooksu juhivad käed, tuleb kätetöö harjutusi teha paigal, kõndides, liikumisel ning erinevas rütmis. Pärast jooksu kindlasti teha
mehed kannavad ujumispükse. Silmade kaitseks vees leiduvate kemikaalide eest kantakse prille. Pähe pannakse kummist või riidest ujumismüts. Bassein Basseini pikkuseks on tavaliselt 50 meetrit ja laiuseks 2,5 meetrit. Radade hulk basseinis võib olla neli kui ka kaheksa. Raja lõppemisest annab märku lipurida ,mis ripub lae all. Võistlustel asuvad finisijoonel sensorid. See aitab mõõta aega tuhandesekundiliste täpsustega. Võistlused Kõik ujujad ei tohi lahkuda stardipakkudelt ennem, kui stardikohtunik laseb stardipüstolist paugu. Teateujumises ei tohi nad lahkuda pakult enne,kui teine võistleja on puudutanud sensorit. Kõik ujumissstiilid on peale vabaujumise kindlate reeglitega paika pandud. Kompleks ujumises ujutakse iga veerand eri viisil järgmises järjekorras: liblik-,selili-,rinnuli- ja vabaujumine. Ujutakse kindlatel määratletud radadel. Veepall. Veepallivõistlus toimub basseinis, mis on tähistatud 30 m pikkuse
Reaktsioonikiiruse arendamise metoodika Sportlase reageerimist liigutusliku tegevuse alustamiseks võib skemaatiliselt ette kujutada kui liigutuslikku reaktsiooni, mis koosneb peiteperioodist ja motoorsest ehk liigutuslikust komponendist. Reageerimise peiteperiood koosneb ajju tuleva informatsiooni (näiteks stardipauk) aktiivsest vastuvõtmisest, tema eesmärgipärasest ümbertöötamisest ja vastavate vastusliigutuste ülesehitusest (näiteks kiire lähtumine stardipakkudelt). Reaktsioonikiiruse täiustamise metoodikas lähtutakse analüütilisest lähenemisest: algul täiustatakse eraldi motoorset komponenti (liigutuste tehnikat) ja peiteperioodi aega, edasiselt parandatakse koordinatsioonilist koostööd peiteperioodi ja reaktsiooni motoorse komponendi vahel. Võistlustegevuse käigus reageerib sportlane liikuvatele objektidele (pall, partner, vastane jt), aimates ette nende ruumilisi ja ajalisi ümberpaiknemisi, mis asuvad tema
6 1.2. Reaktsioonikiiruse arendamine Sportlase reageerimist võib üldjoontes ette kujutada kui liigutuslikku reaktsiooni, mis koosneb peiteperioodist ja liigutuslikust komponendist. Reageerimise peiteperiood koosneb ajju tuleva informatsiooni (näiteks stardipauk) aktiivsest vastuvõtmisest, selle eesmärgipärasest ümbertöötamisest ja vastavate vastusliigutuste sooritamisest (näiteks kiire lähtumine stardipakkudelt). Reageerimiskiirus on kaasasündinud ja vähe arendatav. Põhiline on tähelepanu ja keskendumisvõime parandamine (stardid erinevate signaalide järgi ja eri asenditest). Reaktsioonikiiruse harjutusi sooritatakse treeningtunni alguses, puhanuna. Tõhusa kiirustreeningu eelduseks on puhanud ja terve närvisüsteem. (9) Reaktsioonikiiruse täiustamise metoodikas lähtutakse analüütilisest lähenemisest: algul
annaabi.ee 
