" Sürrealismi eesmärk oli ka elu ja kunsti vahelise piiri hajutamine kahtlaseks või täielik kaotamine. Nad ei pidanud kapitalismi heaks, see pidavat inimesi ja nende tõelisi vajadusi maha suruma. Spontaansuses ja alateadlike tungide väljendamises nägid nad inimese vabastamise vahendit. Soov lääne ühiskonda lammutada või radikaalselt muuta viis sürrealistid koguni koostööle kommunistidega. Peagi ütlesid nad siiski stalinistidest lahti, kuid nt Lev Trotski ideid austasid edasi. Sürrealistid käsitlesid elu "peaproovina". Kunstnikud: Joan Miró ("Hollandi interjör II" ja "Sürrealistlik portree"); André Masson; Yves Tanguy; Julio Gonz´ales; Giorgio de Chirico; Max Ernst; Salvador Dali. Funktsionalism (1.) ja konstruktivism (2.) (1920. aastatel) 1. Sõjajärgne Euroopa oli vaene ja kunstnikud ei tahtnud luua eliidile vaid lihtrahva massidele
naine, keda himustades ja endale röövides kuningas Taavet oma elu suurima patu teeb). Ta kirjutas alati jidiši keeles, aga osales kõigist oma teostest ingliskeelsete tõlgete tegemisel. Keelevalikut põhjendas ta sellega, et tema kirjutab vaimudest, ja jidiš on vaimude keel. Elu kujutab ta ilustamata, tema lugude mehed on enamasti mitmenaisepidajad, naised kergesti ostetavad, tema romaanide sõjaeelne Poola kubiseb juudi joodikutest, hooradest ja mitmesugustest fanaatikutest – stalinistidest, trotskistidest ja fanaatilistest sionistidest. Võib-olla siiraim on tema vestmistoon autobiograafilise põhjaga romaanides „Väike poiss Jumalat otsimas“ (1976), „Noor mees armastust otsimas“ (1978) ja „Šoša“ (1978). Viimase teemaks on noore kirjaniku armastus vaimupuudega neiu Šoša vastu 2. maailmasõja eelses Varssavis. Ehkki tal on mitmeid armukesi, võtab noormees neiu kaastundest naiseks, et teda hullemast väärkohtlemisest päästa
annaabi.ee 
