Eestisse. Eesti meestest koosnevate pataljonide määramise 20. SSdiviisi koosseisu pidi peaaegu lõpetama Alfons Rebase sõjaväelase karjääri. Rüütliristi kavaler Alfons Rebane RelvaSS ja Eesti Teine vabadussõda Peale raskeid lahinguid Venemaal, toodi pataljon Eestisse ja liideti vastu isikkoosseisu tahtmist formeeritava 20. Eesti SSvabatahtlike diviisiga. Wehrmachti ohvitserina ei tahtnud ta midagi kuulda oma pataljoni liitmisest Franz Augsbergeri Relva SS Eesti diviisiga. Tema algsele plaanile jätta kõik sinnapaika ja minna Soome, tõmbas kriipsu peale tõsiasi, et punaväed olid jälle Eestisse jõudnud ja juba sõdisid Virumaal. Samuti ei saanud ta saatuse hooleks jätta oma pataljoni, neid vapraid mehi, kelle kõrval oli ta edukalt sõdinud punaste hordide vastu. Pealegi oli eestlastel alanud Eesti Teine
Leegioni ülem Oberführer Franz Augsberger. 1942 lõpuni siirdus Debicas (Poolas) olevasse õppelaagrisse (nn Heidelager) 1280 vabatahtlikku, kellest loodi SSsoomusgrenaderide pataljon Narva, mis toimis 5. SS-soomusdiviisi Wiking koosseisus juulist 1943 märtsini 1944. Märtsis 1943 viidi Eestis läbi osaline mobilisatsioon (12100 meest). 1943 sügisel ja talvel mobiliseeriti veel üle 5000 mehe. 24. I 1944 otsustati eesti brigaad muuta 20. Eesti SSvabatahtlike diviisiks. 1. II 1944 üldmobilisatsioon (45 000 meest) 1944 veebruaris teenis rahvusväeosades kokku 60 000 meest. Eesti diviisis oli neist umbes 10 000. Sisekaitsel toimivasse Omakaitsesse (kolonel Arnold Sinka) jäi meeste rindele siirdudes u 37000. Otsustavate lahingute ajal sügisel 1944 moodustati OK-st lahingupataljonid kokku 10000 mehega. Eesti diviisi koosseis kasvas septembris üle 15000 mehe. 3000 noorukit mobiliseeriti õhutõrjesse (lennuväe abiteenistus)
annaabi.ee 
