tulemuslikkuse. Uurides enesekindlust spordis, kohtame kolme erinevat fakti selle kohta : 1) 1997. Aastal arendatud isemajandamise teooria Banduuras ja mõõdetud olulist prognoosi üksikisikutel aktualiseerides nende eeldatavat käitumist; 2) kasutades tulemuslikkuse ootuseid tajutava konkurentsi teooriana sportlikus käitumises, et kohaneda spordiga; 3) Viimase sammuna enesekindluse uurimisel on käitumise arendamine kohanemaks spordi mõõtemehhanismiga ja ettekujutada seda kui spordispetsiifilist probleemi. Enamik uuringuid selles valdkonnas on tehtud plaaniga mõistmaks kuidas põhi enesekindluse allikad mõjutavad käitumist, emotsioone, mõistust ja eneseusaldust. Nüüd jõuame peamise teemani, milleks on eesmärgisuunitlus ja eesmärkide püstitamine spordis. Eesmärgisuunitlus on üks olulistest teguritest, et spordis edukas olla. Motivatsioonil on äärmiselt suur mõju inimese käitumisele, samuti oluline roll spordis kui ka teistes eluvaldkondades
määravad kindlaks näiteks vôistkonna taktikalise plaani vôi elementide valiku sportvôimlemises ja iluuisitamises. Nimetatud normid ja reeglid ei ole aga ainukesed spordi sisemise struktuuri reguleerijad. Me peame arvestama ka spordi sotsiaalse iseloomuga, eriti sportlase isiksuse profiiliga, mis omab sarnaselt teistele sotsiaalsetele gruppidele (töölised, üliôpilased) teatud tunnuseid. Iseloomustades spordispetsiifilist sotsiaalset iseloomu peame arvestama, et puudub kôikidele aladele ühine kirjeldus. Kuna erinevaid alasid harrastavd erinevad sportlased omavad ka erinevat sotsiaalset tausta, nende huvid pôhinevad 23 erinevatel kogemustel, nende karjäär kestab erinevas vanuses, oluliselt erinevad endiste sama ala sportlaste mudelid jne. on vale rääkida ühtsest spordi sotsiaalsest iseloomust
annaabi.ee 
