päris ammusest ajast ning kõike muud head ja huvitavat. Väga vahva oli näha kuidas televiisorid aja jooksul muutnud on, alustades väikesest ekraanist mida suurendas veega täidetud kumer klaas, mis pilti suurendas ning mõelda tänapäeva värvilistele kodukinodele. Vahva oli ka käes hoida üht esimestest mobiiltelefonidest, mis oli niivõrd suur, et kandsid justkui antenniga kohvrit kaasas. Meelde jäid ka spordireporteri kaustikud, kuhu oli kokku kogutud kõik tulemused ja artiklikesed, mis abistasid teda sündmuste kommenteerimisel. Mõelda vaid, et praegu piisab selleks vaid arvuti lahti tegemisest. Igal juhul väärt vaatamist ning soovitan kõigil külastada. Samuti soovitan külastada nukutuba, kus vaatasid vastu lapsepõlvest tuntud laste telesaadete tegelased, nagu näiteks mõmmiaabitsa kangelased. Tekkis kohe hea soe tunne. Ning kuna olen
Seda otsib püüdja ja kui kitu on käes, annab see võistkonnale 150 punkti. Pomma korvisaamine annab 10 punkti. Püüdjail on vaja osavust, kiirust ja head luuda. Harry on oma maja (Gryffindori) püüdja ja tal on alati õnnestunud kitu kinni püüda ning oma majale võit tuua. Maailmameistrivõistluste finaalmängus kohtusid Bulgaaria ja Iirimaa, mõlemad väga tugevad ja head meeskonnad. Enne mängu vedasid Fred ja George kihla spordireporteri Ludo Bagmaniga, et Iirimaa võidab, aga Bulgaaria püüdja püüab kitu kinni. Nad panid mängu kõik oma säästud: 37 galeooni, 15 sirpi ja 3 knutti. Mäng oli võimas ja lõpuks nägi Iirimaa püüdja kitut, Bulgaaria mängija tihedalt kannul. Pinge oli talumatu, kes saab kitu? Ja siis tõusis taeva poole bulgaarlane, peos kuldne helk, aga järsku ei saanud keegi aru mis toimub, tablool oli kirjas: Bulgaaria - 160, Iirimaa - 170! Bulgaarlane püüdis küll kitu, aga Iirimaa võitis!
annaabi.ee 
