Hubble'i klassifikatsioon lähtub oletusest, et tegu on kahest allsüsteemist koosneva liitsüsteemiga. Neist esimene, sfääriline allsüsteem mõhn, on üsna sarnane elliptilise galaktikaga. Teine, ketas, on sarnane eelmisest punktist tuttava Linnutee kettaga. Kõige ilmekamaks detailiks spiraalgalaktikate juures on kaks või rohkem spiraalharu, mis koosnevad heledatest tähtedest ja täheparvedest. Spiraalharude siseküljel on tumedad tolmuribad; kui galaktika paistab meile serviti, näeme, et ketta tasandis varjab tolm nii mõhna kui spiraalharude valguse. Spiraalgalaktikate alamklassid väljendavad sfäärilise ning lapiku allsüsteemi suhtelisi mõõtmeid ning heledust. · Kolmas Hubble'i klass, varbspiraalsed galaktikad, on põhijoontes sarnane tavaliste spiraalidega. Ainsaks ja otsustavaks erinevuseks nende kahe klassi vahel
spiraalist kuni kitsa, keskelt pisut paksema "värtnani". Hubble'i klassifikatsioon lähtub oletusest, et tegu on kahest allsüsteemist koosneva liitsüsteemiga. Neist esimene, sfääriline allsüsteem mõhn (ingl. bulge), on üsna sarnane elliptilise galaktikaga. Teine, ketas, on sarnane eelmisest punktist tuttava Linnutee kettaga. Kõige ilmekamaks detailiks spiraalgalaktikate juures on kaks või rohkem spiraalharu, mis koosnevad heledatest tähtedest ja täheparvedest. Spiraalharude siseküljel on tumedad tolmuribad; kui galaktika paistab meile serviti, näeme, et ketta tasandis varjab tolm nii mõhna kui spiraalharude valguse. Spiraalgalaktikate alamklassid väljendavad sfäärilise ning lapiku allsüsteemi suhtelisi mõõtmeid ning heledust. Klass S0 on peaaegu elliptiline, teda nimetatakse ka läätsekujuliseks galaktikaks. Sellise süsteemi ketas on vaid pisut suurem sfäärilisest osast, spiraalharud puuduvad täiesti.
võrreldes on võrdeline galaktika kaugusega. Kõige universaalsem ja enam kasutuatud viis galaktikate kauguse määramiseks. 6. Galaktikate dünaamikat uuritakse spektrijoonte kuju ja laiuse järgi 7. Spiraalgalaktikal on pealtvaates näha spiraalharusid, küljelt kumerläätse kujuline. Ilmseim detail vähemalt 2 või rohkem haru, mis koosnevad heledatest tähtedest ja täheparvedest. 8. S-galaktikas liiguvad tähed ringjoon-orbiitidel, spiraalharude osas tähtede joonkiirus ühesugune. E-galaktikas liiguvad tähed kaootiliselt, vaatesuunalised kiirused kasvavad tsentri suunas. 9. Noored- suure heledusega peajada tähed, koosnevad valdavalt vesinikust, stabilised, Päikese sarnased, paiknevad galaktika spiraalharudes, äärealadel. Vanad- 1se põlvkonna tähed, muutunud hiidudeks, ülihiidudeks või kääbusteks. Sees raskemad elemendid, paiknevad galaktika keskmes. 10
konstantse nurkkiirusega. Spiraalharud on nähtavad, sest neis tekib tihti uusi tähti, mis on heledamad ja paistavad kaugemale. Spiraalsete galaktikate sümmeetriatasandi läheduses on palju gaasi ja tolmu ning noori tähti. Nad pöörlevad (sama massi korral) mitu korda kiiremini kui elliptilised. Kõige ilmekamaks detailiks spiraalgalaktikate juures on kaks või rohkem spiraalharu, mis koosnevad heledatest tähtedest ja täheparvedest. Spiraalharude siseküljel on tumedad tolmuribad; kui galaktika paistab meile serviti, näeme, et ketta tasandis varjab tolm nii mõhna kui spiraalharude valguse. Varbspiraalsed galaktikad Enamikul spiraalgalaktikatest on galaktika keskmes "varras" mis ulatub mõlemale poole galaktika tuumast ning seejärel ühineb spiraalharudega. Hubble'i süsteemis on need märgitud SB-ga, millele järgneb a, b või c, mis tähistavad samu parameetreid nagu tavalise spiraalgalaktika puhulgi
komeedipilv). Alustanud 1912 planeetide uurimist, ennustas 1950. aastail, et Marsil leidub rohkesti meteoriidikraatreid ning et Veenusel on palav, kuiv ja tolmune atmosfäär (mõlemat oletust on kinnitanud automaatjaamadega Mariner sooritatud uuringud). Lisaks paljudele õnnestumistele olid mõned Öpiku seisukohad selgelt ekslikud. Näiteks oli ta pikka aega veendunud, et tumedamad alad Marsi pinnal on tumedad taimkatte esinemise tõttu neis piirkondades. Ta uskus, et spiraalgalaktikate spiraalharude otsad liiguvad eespool, mitte ei jää galaktika pööreldes maha. Tegelikult on see vastupidi. Õpik arvas, et päikeseplekkide esinemise ja maapealsete poliitiliste revolutsioonide vahel on seos, ehkki midagi sellist pole suudetud tõestada. Sellist sorti ekstsentriliste vaadete tõttu suhtuti tema töödesse mõnikord vähem tõsiselt, kui need väärinuks.[3] Ernst Öpik on tegutsenud ka heliloojana.
Päikesesüsteemi kauguseks Galaktika keskmest hinnatakse 25 000 kuni 28 000 valgusaastat. Ta tiirleb ümber Galaktika keskme kiirusega umbes 220 kilomeetrit sekundis ning teeb ühe täistiiru 226 miljoni aastaga. Päikesesüsteemi orbiit paistab olevat väga ebaharilik. Ta on esiteks väga lähedane ringjoonele ja teiseks on ta peaaegu täpselt sellel kaugusel, kus orbitaalkiirus vastab spiraalharusid kujundavate kompressioonilainete kiirusele. Nähtavasti on Päikesesüsteem jäänud spiraalharude vahelisse piirkonda suurema osa aja jooksul, mis elu Maal on eksisteerinud. Spiraalharudes plahvatavate supernoovade kiirgus võib teoreetiliselt planeetide pinnad steriliseerida, hoides ära suurte loomade tekke maismaal. Et Päikesesüsteem (ja Maa) on jäänud spiraalharudest väljapoole, võib olla tegemist ainulaadse planeediga, mille pinnal on saanud tekkida suured loomad. Et inimesed nägid Päikesesüsteemi kaua aega geotsentrilisest (Maa-kesksest) vaatekohast, ei
aastail, et Marsil leidub rohkesti meteoriidikraatreid ning et Veenusel on palav, kuiv ja tolmune atmosfäär (mõlemat oletust on kinnitanud automaatjaamadega Mariner sooritatud uuringud). Lisaks paljudele õnnestumistele olid mõned Öpiku seisukohad selgelt ekslikud. Näiteks oli ta pikka aega veendunud, et tumedamad alad Marsi pinnal on tumedad taimkatte esinemise tõttu neis piirkondades. Ta uskus, et spiraalgalaktikate spiraalharude otsad liiguvad eespool, mitte ei jää galaktika pööreldes maha. Tegelikult on see vastupidi. Õpik arvas, et päikeseplekkide esinemise ja maapealsete poliitiliste revolutsioonide vahel on seos, ehkki midagi sellist pole suudetud tõestada. Sellist sorti ekstsentriliste vaadete tõttu suhtuti tema töödesse mõnikord vähem tõsiselt, kui need väärinuks. Tunnustused 1938 Eesti Teaduste Akadeemia (1938–1940) liige
Astronoomiliste vaatluste ning tähtede ehituse ja evolutsiooni teooria arengu käigus on selgeks saanud, et paljud tähed, mida me taevas näeme, on suhteliselt noored ja mõned neist on tekkinud ajal, mil Maal elas juba inimene. Otseseks tõendiks tähtede tekkimisest praegusajal on suure massiga tähtede olemasolu. Raadioastronoomiliste vaatlusandmete kohaselt on tähtedevaheline gaas koondunud peamiselt galakitikate spiraalharudesse, mille tihedus on suurim spiraalharude sisekülgedel nii ka meie Galaktikas. Lisaks näitavad optilise astronoomia teel saadud tulemused, et nendes spiraaliosades paiknevad ioniseeritud tähtedevahelise gaasi pilved, mille saab põhjustada ainult ultravioletkiirgus, mis on omane kuumadele massivsetele ja noortele tähtedele. Päikese vanus ületab 3 miljardit aastat, mis järledub Maa vanuse hinnangutest. Kust aga on pärit tohutu energia Päikese kiirguse säilitamiseks kogu selle pika aja vältel?
komeedipilv). Alustanud 1912 planeetide uurimist, ennustas 1950. aastail, et Marsil leidub rohkesti meteoriidikraatreid ning et Veenusel on palav, kuiv ja tolmune atmosfäär (mõlemat oletust on kinnitanud automaatjaamadega Mariner sooritatud uuringud). Lisaks paljudele õnnestumistele olid mõned Öpiku seisukohad selgelt ekslikud. Näiteks oli ta pikka aega veendunud, et tumedamad alad Marsil pinnal on tumedad taimkatte esinemise tõttu neis piirkondades. Ta uskus, et spiraalgalaktikate spiraalharude otsad liiguvad eespool, mitte ei jää galaktika pööreldes maha. Tegelikult on see vastupidi. Öpik arvas, et päikeseplekkide esinemise tõttu ja maapealsete poliitiliste revolutsioonide vahel on seos , ehhki midagi sellist pole suudetud tõestada. Sellist sorti ekstsentriliste vaadete tõttu suhtuti tema töödesse mõnikord vähem tõsiselt, kui need väärinuks. Ernst Öpik on tegutsenud ka heliloojana. 5 3.Õpingud:
Päikesesüsteemi kauguseks Galaktika keskmest hinnatakse 25 000 kuni 28 000 valgusaastat. Ta tiirleb ümber Galaktika keskme kiirusega umbes 220 kilomeetrit sekundis ning teeb ühe täistiiru 226 miljoni aastaga. Päikesesüsteemi orbiit paistab olevat väga ebaharilik. Ta on esiteks väga lähedane ringjoonele ja teiseks on ta peaaegu täpselt sellel kaugusel, kus orbitaalkiirus vastab spiraalharusid kujundavate kompressioonilainete kiirusele. Nähtavasti on Päikesesüsteem jäänud spiraalharude vahelisse piirkonda suurema osa aja jooksul, mis elu Maal on eksisteerinud. Spiraalharudes plahvatavate supernoovade kiirgus võib teoreetiliselt planeetide pinnad steriliseerida, hoides ära suurte loomade tekke maismaal. Et Päikesesüsteem (ja Maa) on jäänud spiraalharudest väljapoole, võib olla tegemist ainulaadse planeediga, mille pinnal on saanud tekkida suured loomad. Päike Päike on meie Päikesesüsteemi täht. Tema näiv tähesuurus on 26,74 ja absoluutne tähesuurus 4,85
Elleptilised galaktikad on ümmarguse või pikliku kujuga, nende heledus väheneb ühtlaselt serva suunas. Elliptilisi galaktikaid saab klassifitseerida lapikuse järgi. Spiraalsed galaktikad võivad olla väga erinevad alates korrapärasest kaheharulisest spiraalist kuni kitsa, keskelt pisut paksema "värtnani". Kõige ilmekamaks detailiks spiraalgalaktikate juures on kaks või rohkem spiraalharu, mis koosnevad heledatest tähtedest ja täheparvedest. Spiraalharude siseküljel on tumedad tolmuribad. 5 4. DÜNAAMIKA Galaktikate suhtelised suured mõõtmed lubavad uurida lisaks galaktika kui terviku liikumisele ka sisemisi liikumisi. Piisava lahutusvõime korral saame määrata üksikute tähtede kiirusi, tavaliselt jääb spektroskoobi piluga määratud vaatlusalusesse palju tähti. Kõik need tähed kiirgavad samu spektrijooni, mis vastavalt iga tähe liikumisele on nihkunud lühema või pikema
suunas hõrenev pilv halo. 3. Kuidas klassifitseerida galaktikaid? Kirjeldage galaktikatüüpe. 1) Elliptilised (E) Ümmarguse või pikliku kujuga, nende heledus väheneb ühtlaselt serva suuas. 2) Spiraalsed (S) Võivad olla väga erinevad alates korrapärasest kaheharulisest spiraalist kuni kitsa, keskelt pisut paksema ,,värtnani" Spiraalgalaktikate kettad pöörlevad, tähed neis liiguvad ringjoonelistel orbiitidel, seejuures on spiraalharude juures tähtede joonkiirus kõikjal ühesugune. Asume pöörleva ketta sees. 3) Varbspiraalsed (SB) 4) Korrapäratud (IR) 4. Mis on Hubble´i seadus ja Hubble´i konstant? Lk 82 Galaktikate kauguse määramise kõige universaalsem ja enam kasutatud meetod. ,,Kõigi galaktikate spektrijooned on nihkunud spektrit pikalainelise, punase otsa poole. Nihke suurus ,,õige", laboratooriumis määratud lainepikkusega võrreldes on võrdeline galaktika kaugusega"
kaheharulisest spiraalist kuni kitsa, keskelt pisut paksema "värtnani". Hubble'i klassifikatsioon lähtub oletusest, et tegu on kahest allsüsteemist koosneva liitsüsteemiga. Neist esimene, sfääriline allsüsteem mõhn, on üsna sarnane elliptilise galaktikaga. Teine, ketas, on sarnane eelmisest punktist tuttava Linnutee kettaga. Kõige ilmekamaks detailiks spiraalgalaktikate juures on kaks või rohkem spiraalharu, mis koosnevad heledatest tähtedest ja täheparvedest. Spiraalharude siseküljel on tumedad tolmuribad; kui galaktika paistab meile serviti, näeme, et ketta tasandis varjab tolm nii mõhna kui spiraalharude valguse. Spiraalgalaktikate alamklassid väljendavad sfäärilise ning lapiku allsüsteemi suhtelisi mõõtmeid ning heledust. Klass S0 on peaaegu elliptiline, teda nimetatakse ka läätsekujuliseks galaktikaks. Sellise süsteemi ketas on vaid pisut suurem sfäärilisest osast, spiraalharud puuduvad täiesti. 78
kasvab kiiresti tsentri suunas. Tsentris tähtede kontsentratsioon on ca 300 000 tähte ühes kuupparsekis, mis on 4000 korda suurem, kui Päikese ümbruses. Mõhn koosneb peamiselt vanadest tähtedest, kuigi seal esineb ka noori tähti. Linnutee keskosas asub supermassiivne must auk. Linnutee kese asub Ambur'i tähtkuju suunas. Tema nähtav heledus oleks väga suur kui ketta tasandil ei esineks tolmu ja gaasipilvi. Spiraalsed harud, tolm ja gaasipilved moodustavad Linnutee ketta. Spiraalharude arv Linnuteel ei ole kindlalt teada. Linnuteel on arvatavasti neli suur haru ja mitu väikest. Peale spiraalidega kettakujulise komponendi on Linnuteel ka sfääriline komponent, ehk haloo ellipsoidaalne struktuur, mis koosneb peamiselt vanadest tähtedest. Haloos leidub ka kerasparve väga kompaktseid vanadest tähtedest koosnevad parvi. Lisaks tähtedest koosnevale haloole on Linnuteel veel kuumast gaasist koosnev haloo. See gaas on nähtav ainult röntgen
valgusaastat. Ta tiirleb ümber galaktika keskme kiirusega umbes 220 kilomeetrit sekundis ning teeb ühe täistiiru 226 miljoni aastaga. Päikesesüsteemi orbiit paistab olevat väga ebaharilik. Ta on esiteks väga lähedane ringjoonele ja teiseks on ta peaaegu täpselt sellel kaugusel, kus orbitaalkiirus vastab spiraalharusid kujundavate kompressioonilainete kiirusele. Nähtavasti on Päikesesüsteem jäänud spiraalharude vahelisse piirkonda suurema osa aja jooksul, mis elu Maal on eksisteerinud. Spiraalharudes plahvatavate supernoovade kiirgus võib teoreetiliselt planeetide pinnad steriliseerida, hoides ära suurte loomade tekke maismaal. Et Päikesesüsteem (ja planeet Maa) on jäänud spiraalharudest väljapoole, võib olla tegemist ainulaadse planeediga, mille pinnal on saanud tekkida suured loomad. Kasutatud materjalid: http://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%A4ikeses%C3%BCsteem
Galaktikate dünaamikat uuritakse spektrijoonte kuju ja laiuse järgi. Kirjeldage spiraalsete galaktikate ehitust? Sisaldavad gaasi ja tolmu, millest tekib uusi tähti. Gaas, tolm ja noored tähed paiknevad õhukeses pöörlevas kettas, mis ümbritseb vanadest tähedest koosnevat kerajat keskosa mõhna. Kirjeldage tähtede liikumist spiraalsetes ja elliptilistes galaktikates. Spiraalsetes galaktikates liiguvad tähed ringjoon-orbiitidel, spiraalharude osas tähtede joonkiirus ühesugune. Elliptilistes galaktikates liiguvad tähed kaootiliselt, vaatesuunalised kiirused kasvavad tsentri suunas. Millest ja kuidas tekivad tähed spiraalsetes ja korrapäratutes galaktikates? Spiraalsetes ja korrapäratutes galaktikates tekivad kosmilise tolmu- ja gaasipilvest gravitatsiooni jõul. Milliseid galaktikaid nimetatakse aktiivseteks? Neid, mille spektris esinevad tugevad emissioonijooned. Mis on kvasarid?
Päikesesüsteemi kauguseks Galaktika keskmest hinnatakse 25 000 kuni 28 000 valgusaastat. Ta tiirleb ümber Galaktika keskme kiirusega umbes 220 kilomeetrit sekundis ning teeb ühe täistiiru 226 miljoni aastaga. Päikesesüsteemi orbiit paistab olevat väga ebaharilik. Ta on esiteks väga lähedane ringjoonele ja teiseks on ta peaaegu täpselt sellel kaugusel, kus orbitaalkiirus vastab spiraalharusid kujundavate kompressioonilainete kiirusele. Nähtavasti on Päikesesüsteem jäänud spiraalharude vahelisse piirkonda suurema osa aja jooksul, mis elu Maal on eksisteerinud. Spiraalharudes plahvatavate supernoovade kiirgus võib teoreetiliselt planeetide pinnad steriliseerida, hoides ära suurte loomade tekke maismaal. Et Päikesesüsteem (ja Maa) on jäänud spiraalharudest väljapoole, võib olla tegemist ainulaadse planeediga, mille pinnal on saanud tekkida suured loomad. Et inimesed nägid Päikesesüsteemi kaua aega geotsentrilisest (Maa-kesksest) vaatekohast, ei
Kuidas klassifitseerida galaktikaid? 1.Elliptilised- pmmarguse või pikliku kujuga, nende heledus vääheneb ühtlaselt serav suunas. 2. Spiraalsed- võivad olla väga erinevad alates korrapärasest kaheharulisest spiraalist kuni kitsa keskelt pisut paksema „värtnani“ 3.Varbspiraalsed 4.Korrapäratud Kirjeldage spiraalse galaktikate ehitust. Spiraalgalaktikate kettad pöörlevad, tähed neis liiguvad ringjoonelistel orbiitidel, seejuures on spiraalharude juures tähtede joonkiirus kõikjal ühesugune. Asume pöörleva ketta sees. Selgitage mõistet“Noored ja vanad tähed“ Spiraalgalaktikate tolm, gaas ja noored tähed paiknevad õhukeses pöörlevas kettas, mis ümbritseb vanadest tähtedest koosnevat kerajatkeskosa-mõhna. Kirjeldage galaktikate ruumijaotust. Ühtlane;galaktikate piiri ei ole,. Galaktikad, galaktikaparvad ja nendevahelised tühikud, mille vahel paiknevad galaktikad. Kuidas mõista aja ja ruumi lõpmatust?
See klassifikatsioon loodi 1926.aastal E. Hubble'i pool. lliptilised galaktikad on ümmarguse või pikliku kujuga, nende heledus väheneb ühtlaselt serva suunas. Spiraalsed galaktikad võivad olla väga erinevad alates korrapärastest kaheharulistest spiraalidest kuni kitsa, keskelt pisut paksema ,,värtnani". Kõige ilmekamaks detailiks nende juures on kaks või rohkem spiraalharu, mis koosnevad heledatest tähtedest ja täheparvedest. Spiraalharude siseküljel on tumedad tolmuribad. Kolmas klass varbspiraalsed galaktikad on põhijoontes sarnane tavaliste spiraalidega. Ainsaks ja otsustavaks erinevuseks nende kahe klassi vahel on tuuma ja spiraali ühendav sirge, harudest tavaliselt tuhmim, samuti tolmuribasid sisaldav moodustis. ( 2.) Kiiruse määramine Galaktikate suhteliselt suured mõõtmed lubavad uurida lisaks galaktika kui terviku liikumisele ka sisemisi liikumisi
annaabi.ee 
