loomisega. Kahjuks ilmus too teos inspiratsiooni andnud filosoofi surma tõttu ligi 60 a hiljem. 1714 ilmunus ,,Monadoloogia", mis on õpetus monaadidest ehk reaalsuse algelementidest. Seda võib pidada tema filosoofia lühikokkuvõteks. Teose teooriast järeldub teiste seas, et maailm koosneb nn monaadidest, kõik eksisteerib piisava põhjusega ning kõik ratsionaalsem ehk reaalsem on parem vähem reaalsest. 1676. a kohtus Leibniz ka suure, saksa ratsionalistist filosoofi, Spinozaga ja seetõttu on mõningaid kahtlusi tema põhimõtete originaalsuses. Kuigi Gottfried imetles tema aru, ei nõustunud ta siiski Spinoza järeldustega, eriti, kui asi puudutas kaasmaalase vasturääkivust kristlikule ortodoksiale. Leibnizi arvamuse kohaselt oli Jumal maailma loonud, kuid oma loometegevuses allus igavestele ideedele. Teaduse arenguks oli Leibnizi arvates vaja teadlaste koostööd, selleks omakorda, aga teaduslikke seltse ja akadeemiaid
lootused. Võimed arenevad loomulikul teel kaemusest. 29) Kuidas väljendus Spinozal determinism ja vabadus? Vabadus on illusioon ei teata eelnevaid põhjuseid. Kires avaldub inimese olemus, kirg on teadvustatud iha. Vabadus kui tunnetatud paratamatus. Determinist midagi ei juhtu niisama. Vaba tahte eitus. Jumal on loodus, looduses seadused. Inimene on osa loodusest so. allub seadustele. 30) Leibnizi teened? · Filosoof ja matemaatik (koos Descartese ja Spinozaga ratsionalistid). · Monadoloogia Monaadid on elemendid millel pole mõõtmeid. Harmoonia monaadide vahel kuna igal ühel on oma funktsioon. · Alaateadliku ja teadliku eristus 31) Kanti mõju psühholoogiale · Õigus vabalt mõelda · Tunnetus: teadmus ei tule meeltest, vaid sünnipärasest olemusest (kogemuseelne ja kogemusest tulenev teadmine). · Maailm mida me tunnetame, on meie poolt kategoriseeritud
oma õigust doktorikraadile Altdorfis. Aga Altdorfis pakutud ülikoolikarjäärist Leibniz loobus. 1668. aastast teenis Leibniz Mainzi kuurvürsti õukonnas, täites seal oma vaimse arengu aspektist ülimalt kasulikke juristi, diplomaadi ja historograafi funktsioone. 1672. a. saadeti Leibniz Pariisi, kus ta veetis neli loominguküllast aastat. Pariisist sai Leibniz lühemaks ajaks sõita Londonisse, Amsterdami ja Haagi, kus ta tutvus Newtoni ja Boyle'ga ning kohtus korduvalt Spinozaga. Kui Leibniz oli juba tunnustatud matemaatik, heiskas ta taas purjes ning läks reisima. Leibniz kärsitu iseloom ning soosijate tahe kihutasid teda taga mööda Euroopat. Ta võttis vastu totramatest totrama ettepaneku kirjutada Braunschweigi dünastia ajalugu. Leibniz reisis kolm aastat, kogus materjali, aga kirjutas lõppude lõpuks sootuks midagi muud, kui temalt oodati. Kirjutas suurepärase töö Maa minevikust, mägede tekkimisest, merede ja ookeanide sünnist
Selline Descartes süsteemi paindlikkus oli üks tema populaarsuse põhjusi XVII-XVIII saj.-l. [10]Benedictus de Spinoza (1632-1677) M. Luts lk 93-94. Matemaatilis-kausaalse meetodi kõige järjekindlam rakendaja. [11]Gottfried Wilhelm Leibniz (1646-1716) 15-aastaselt läks ülikooli, 20-aastaselt esitas õigusteaduse doktoriväitekirja. 1667-1672 Mainzi kuurvürsti teenistuses. Avastas mh diferentsiaalarvutuse. 1676 kohtus Amsterdamis Spinozaga. Samast aastast surmani oli Braunschweigi hertsogi raamatukoguhoidja. Asutas Preisi teaduste akadeemia. Ehkki L. arvas, et võimalikuks sidemeks metafüüsiliste printsiipide ja empiiriliste seaduste vahel on range deduktiivne seos,[12] pidas ta matemaatilist meetodit maailma seletamiseks siiski ebapiisavaks. Juba Blaise Pascal (1623-1662) lisas abstraktse loogilise mõtlemise meetoditele (geomeetrilisele vaimule) väärtushinnangutest juhitud "ärksuse vaimu" (esprit de finesse).
annaabi.ee 
