On demonstreeritud läbi ajaloo, et õppimine taastatakse rasketel aegadel ning ignoreetakse jõukatel vaheldumistel. Kui minu avaldatud filosoofilised doktriinid oleksid minu enda omad või oleksid olnud ammutatud treenimata ja ebakompetentsete mõistuste eelarvamustest ja aimust, oleks mul vähe julgust nende alalhoidmise jaoks. On targalt täheldatud, et ''arvamuslikkus on meele haiguspuhang.'' See on kaugel minu kavatsusest, et kohustada arvamusest juhitud maailma rohkema toore spekulatsiooniga. Väärastunud mõtteviisi moonutus on ilmne kõikjal ning küpse mentaalse lähenemise puudumine suurtele päevaküsimustele on täheldatav igas ühiskonna harus. Kuid, kuigi ma tean, et mu õpetuste substants on koostatud maailma kõige hiilgavamate ja sügavamate mõtlejate küpseimatest mõtisklustest ning on õigustatud tuhandete aastate katsetamise ja rakendamisega, olen ma inspireeritud, isegi sunnitud sisemise impulsi poolt, pühendama oma aja ja energia nende õpetuste levitamisele
Süüdlasi nähti ennekõike erakondades, parlamendis, vähemal määral ka valitsuses. Eesti riigiasutuste, erakondade ja üksikute poliitikute kriis kiiresti langes. 1933. aastaks oli tekkinud riigi ja rahva võõrandumine. Majanduskriisi puhul on väidetud, et majanduskriis oligi kogu selle Suure kriisi vahetuks ja tähtsamaks põhjuseks, ilma selleta oleks sisekriis ja põhiseaduslik kriis olemata olnud - arusaadavalt on tegemist spekulatsiooniga, aga mingil määral on see tõsi. Kahtlemata oli see katalüsaatoriks, mingisugune varjatud rahulolematus Eesti poliitiliste olude suhtes oli toonases ühiskonnas olemas. Kogu toonases Euroopas valitses suundumus demokraatialt autokraatiale. Tulles sisepoliitilise kriisi juurde - ilmnes ennekõike sisepoliitilise ebastabiilsuse taskus, poliitilise killustatuse suurenemises ja valitsuskriiside raskenemises. Mingeid uusi poliitilisi tegelasi ei tulnud. 1932. aasta kevadel ja suvel