1967 aastal lasti orbiidile USA orbitaalne geofüüsikaobservatoorium OGO 4 (OGO - Orbiting Geophysical Observatory). Hiljem paigutati kaugeseireinstrumente meteoroloogiatehiskaaslastele "Nimbus 3" kuni "Nimbus 7". Satelliitidelt osoonikihti mõõtvad instrumendid on enamasti eri tüüpi spektrofotomeetrid. Osoonikiht Eesti kohal Eesti kohal mõõdetud osoonikihi aastane varieerumine on jäänud üldiselt lubatud aastaaegade kõikumisest tingitud piiridesse, mis on meie laiuskraadile normaalsed.. Joonisel on kujutatud osoonikihi paksuse muutumine Eesti kohal 1995.a
heptaani selleks, et karotinoide ekstraheerida ning kasutades kuiva filtripaberit hakkasin seda filtrida. Lisasin uhmrisse ekstrahenti kuni sademe kohal olev ekstrakt muutus värvituks. Pärast karotinoidide ekstraheerimist määrasin ekstrakti kogumaht ning sain, et see on võrdne 28,5 cm3, ning hakkasin neeldumisspektri võtma. 2. Neeldumisspektri võtmine ja spektri analüüs Neeldumisspektri määramiseks sobivad sellised spektrofotomeetrid, mis võimaldavad valitud spektriosas lainepikkust sujuvalt muuta. Karotenoidide neeldumisspekter mõõdetakse lainepikkuste vahemikus 350650 nm, kasutades võrdluslahusena puhast heptaani. Kuna neeldumisspekter mõõdetakse nähtava valguse lainepikkustel, siis on vaja töötada kvartsküvettidega. Spektrofotomeetri ekraanile joonistub uuritava lahuse neeldumisspekter, millel kursori nihutamisega naitasin
kontsentratsiooniks (cmax) on lahuse kontsentratsioon, mille puhul neeldub 90% valgusest. 2 Nendele piirkontsentratsioonidele vastavad järgmised optilised tihedused: D (cmin)= log I0/I= log 100/95= 2,00-1,98= 0,02 D (cmax)= log 100/10= 2,00- 1,00=1,00 Lahusekihi paksuse suurendamisega saame piirkontsentratsiooni vähendada. Eksperimentaalselt mõõdetakse lahuse optilist tihedust spektrofotomeetriga või kolorimeetriga. Spektrofotomeetrid võimaldavad määrata neeldumist kogu spektri ulatuses, teatud lainepikkusel või mingite lainepikkuste vahemikus. Kolorimeetri tööpõhimõte: valgusallikaks on hõõglamp või deuteeriumlamp (1). Valgus langeb prismale või difraktsioonivõrele (või läbib valgusfiltrit) (2), mille tulemusena valgus muudetakse monokromaatseks. Monokromaatne valgus langeb lahusele (3), edasi mõõdetakse uuritava lahuse optiline tihedus (D) ehk absorbtsioon (A)
kontsentratsiooniks (cmax) on lahuse kontsentratsioon, mille puhul neeldub 90% valgusest. 2 Nendele piirkontsentratsioonidele vastavad järgmised optilised tihedused: D (cmin)= log I0/I= log 100/95= 2,00-1,98= 0,02 D (cmax)= log 100/10= 2,00- 1,00=1,00 Lahusekihi paksuse suurendamisega saame piirkontsentratsiooni vähendada. Eksperimentaalselt mõõdetakse lahuse optilist tihedust spektrofotomeetriga või kolorimeetriga. Spektrofotomeetrid võimaldavad määrata neeldumist kogu spektri ulatuses, teatud lainepikkusel või mingite lainepikkuste vahemikus. Kolorimeetri tööpõhimõte: valgusallikaks on hõõglamp või deuteeriumlamp (1). Valgus langeb prismale või difraktsioonivõrele (või läbib valgusfiltrit) (2), mille tulemusena valgus muudetakse monokromaatseks. Monokromaatne valgus langeb lahusele (3), edasi mõõdetakse uuritava lahuse optiline tihedus (D) ehk absorbtsioon (A)
Fotodiood on silikoonplaat, kus neeldunud footonid ergastavad valentstsooni elektrone juhtivustsooni ja toimides laengukandjatena tekitavad need elektrivoolu. Dioodid ühendatakse maatriksisse,(kuni 4096 elementi), mis registreerib kogu spektri üheaegselt (analoogselt fotoplaadile) Absorbtsioonfotomeetria insrumendid On teada ühe ja kahekiire fotomeetrid. Absorbtsioonfotomeetrid: filterfotomeetrid (piiratud lainepikkuste arv, odavad, suure valgusjôuga) spektrofotomeetrid (sobiv lainepikkuste valik monokromaatoriga, kallid, väike valgusjôud) Ühekiire spektrofotomeeteri kasutamise prodseduur: môôdetakse eraldi proovi ja kontroll-lahust (reference). 100% neeldumine seatakse blokeeritud kiiega, 0% neeldumine - solvendi järgi. ehitatakse standardite järgi kalibreesimissirge ja proov moodetakse samadel tingimustel. Ühekiire spektrofotomeetri näide (Spectronic 1001). kasutab kahte detektorit ja kahte valgusallikat. Kahe kiirega instrumendid:
kasutada lihtsaid spektrofotomeetreid, mida nimetatakse kolorimeetriteks (color värvus). Neis seadmetes eraldatakse mõõtmiseks kasutatav spektririba valgusallikast lähtuvast kiirgusest filtrite abil. Proovi läbiva valguse detektorina kasutatakse fotoelementi, milline genereerib elektrivoolu, mis on proportsionaalne talle langeva valguse intensiivsusega. Voolutugevust mdetakse galvanomeetriga, mis on logaritmiliselt kaliibritud absorbtsiooni (optilise tiheduse) ühikutes. Täiuslikumad spektrofotomeetrid võimaldavad töötada elektromagnetkiirguse spektri erinevates osades nii nähtava-, ultraviolett- kui ka lähis-infrapunase kiirguse piirkonnas. Nad sisaldavad monokromaatorit (prisma või difraktsioonivõre), mis suunab mõõtesüsteemi vaid kitsa sagedusriba, mille keskväärtus on arvuliselt mõõdetav. Nähtava valguse piirkonnas töötamisel on valgusallikaks hõõglamp ning töötada võib klaasküvettidega. Ultraviolett-piirkonnas töötamisel on kiirgusallikaks deuteeriumlamp ja
annaabi.ee 
