valgusekiirgumist, fotoefekti ja optiliste spektrite teket on võimalik seletada ainult eeldusel, et optiline kiirgus on elektromagnetkiirguse kvantide footonite voog. Optilise kiirguse laineomadustel põhineb optilise kujutise tekkimine optikariistades, mille lineaarmõõtmed on kiirguse lainepikkusest palju suuremad, kvantomadustel optilise kiirguse toime mitmesugustesse valgustajuritesse, seal hulgas fotomaterjalidesse. Optilist kiirgust liigitatakse tekke, spektraalkoostise, polarisatsiooni, hajumisastme jms järgi. Vaakumis on optilise kiirguse levimise kiirus umbes 3*10(astmel 8) m/s, igas muus keskkonnas sellest väiksem. Keskkonna murdumisnäitaja, mille määrab vaakumis leviva optilise kiirguse kiiruse ja vaadeldavas keskkonnas leviva optilise kiirguse kiiruse suhe, on üldjuhul erisuguste lainepikkuste korral erisugune; see põhjustab valguse dispersiooni. Valge valgus on keeruka spektraalkoostisega elektromagnetkiirgus, mille mõjul inimsilmas
valgustisse. Peamised süüteseadise osad on drossel, mida kasutatakse ballasttakistiks ja starter. Drossel on vajalik luminofoorlambi süütamis- ja põlemisprotsessi stabiliseerimiseks, starter aga luminofoorlambi süütamiseks. Kondensaatoreid kasutatakse luminofoorvalgusti raadiohäirete kõrvaldamiseks. Luminofoorlambi kinnises kolvis (toru- või muukujulises) asub kaks elektroodi (kuumelektroodi), väikeses koguses inertgaasi (näiteks argoon) ja tilk elavhõbedat. Valgusvoo spektraalkoostise parendamiseks kantakse lambi kolvi sisepinnale luminofooraine kiht. Starter koosneb väikesest kolvist, milles asuvad kaks elektroodi (liikuv bimetallelektrood ja liikumatu elektrood). Luminofoorlambi süütamine toimub järgmiselt. Vooluringi sulgemisel tekib starteri elektroodide vahel huumlahendus, mis kuumutab bimetallelektroodi ja painutab selle vastu liikumatut elektroodi. Paindumine vältab kuni 0,5 s ja tekkiv kontakt ühendab luminofoorlambi kuumelektroodid vooluringi.
poolt raadiolainetega). Teaduslik-tehnilises kirjanduses nimetatakse optilist kiirgust ka valguseks, kuigi ajalooliselt pole see termin tähendanud kogu optilist kiirgust, vaid ainult nähtavat kiirgust, mida inimsilm tajub vahetult ja mille lainepikkuste vahemik on 380-760 nm. Optiline kiirgus hõlmab peale nähtava kiirguse infrapunakiirguse (lainepikkus üle 760 nm) ja ultraviolettkiirguse (lainepikkus alla 380 nm). Optilist kiirgust ligitatakse tekke (soojuskiirgus, luminestsentskiirgus), spektraalkoostise (monokromaatiline valgus, valge valgus), polarisatsiooni (loomulik, lineaarselt, elliptiliselt, osaliselt polariseeritud valgus), harjumisastme (suund-, haju-, segavalgus) jms. järgi. Vaakumis on optilise kiirguse levimise kiirus (valguse kiirus) umbes 3x108 m/s, igas muus keskonnas sellest väiksem. Keskkonna murdumisnäitaja, mille määrab vaakumis leviva optilise kiirguse ja vaadeldavas keskonnas leviva optilise
Sellega antakse taustale soovitav tonaalsus ning vajaduse korral luuakse seal ka erineva heledusega pindu. kasutatakse ka põhivalgusena siluettfoto pildistamisel. Loomulik valgus on valgus, mille tekitavad looduslikud valgusallikad. Pildistamisel ja filmimisel kasutatakse kõige rohkem otsest, atmosfääris hajunud pilvedelt ja maapinnal olevatelt esemetelt peegeldunud päikesevalgust. Loomuliku valguse peamine iseärasus on tema intensiivsuse ja kontrastsuse ning valguse spektraalkoostise ebapüsivus, võttevalgustuse seisukohast ka valguse võtteobjektile langemise suuna muutumine päeva jooksul. Loomuliku valguse ebapüsivus oleneb niihästi seaduspärastest teguritest kui ka juhuslikest asjaoludest ning valguse peegeldumisest maapinnalt. Loomuliku valguse eripäraks on suur muutlikkus, päeva kestel muutub pidevalt horisontaalselt ja vertikaalselt paiknevate pindade valgustihedus, päikesekiirte suund, spektraalne koostis ning valgustuse kontrastsus
annaabi.ee 
