aastaks Kyoto protokolli nõudeid täita tundub praegu väga küsitav: seni on emissioonid vähenenud kas väga vähe või mõnel juhul isegi kasvanud. Samas enamikes endistes sotsialismimaades (v.a. Sloveenia), on Kyoto protokolli kohustuste täitmine garanteeritud. Näiteks aastatel 2007-2008 oli Eesti peaaegu pidevast majanduskasvust hoolimata vähendanud 1990. aastaga võrreldes oma süsihappegaasi emissiooni peaaegu poole võrra. Drastilise muutuse otsese põhjusena nähakse sotsialismiaegset väga ressursimahukat ja ebaotstarbekat plaanimajandust, mille üleminekul turumajanduseks oli tööstuse efektiivsemaks muutumine ning lausa vähenemine paratamatu. See on loonud olukorra, kus riigid täidavad Kyoto protokolli kohustusi formaalselt küll väga edukalt, kuid tegelikult ei astu aktiivseid samme kasvuhoonegaaside vähendamiseks ning riikide majandused on endiselt muu maailmaga võrreldes energiamahukad. Paraku kuulub selliste riikide hulka ka
kapitalistlike riikidega võitlemiseks midagi monumentaalset, dünaamilist, kõnekat ja mõjuvat. Skulptuurigrupp oli väljas ka 1939. aasta maailmanäitusel New Yorgis. 1941. aastal püstitati ta Moskvasse, Üleliidulise Rahvamaja-saavutuste näituse põhjapoolse sissekäigu ette. „Töölisest ja kolhoositarist” sai Nõukogude Moskva sümbol, ikoon, poliitilise kunsti eeskuju.2 Kusjuures 2005. aastal läbi viidud uuringi järgi arvab iga neljas venelane ikka veel, et Vera Muhhina sotsialismiaegset sümboolikat esindav skulptuur «Tööline ja kolhoositar» läheb ajalukku kui riigi sümbol ja ta on heaks näiteks töölisklassi võidukäigust Nõukogude Venemaal. „Tööline ja kolhoositar” on ekspressiivne, dünaamilise ja üldistatud vormiga kahefiguraalne sotsrealistlik kompositsioon, skulptuur, kuid siiski väga mõjuvõimas reklaam mis ülistas kommunistlikku riigikorda. Kujutati võltslikult ilustatud
annaabi.ee 
