Aadliks- kellest lõviosa oli baltisakslased, mõningal määral vene rahvusest mõisnike Kodanluseks- peamiselt baltisakslased või venelased, aga kasvas ka eestlastest kodanlaste arv. Töölisklassiks-linnade vabrikutöölised ja käsitöölised, maarahva kesk- ja alamkihid Konservatiivsed- kohalikud valitsusametnikud ja baltisakslastest aadlikud(keda huvitas vanakord) Liberaalid- peamiselt eestlased natuke ka baltisakslasi ja vene kodanlased Revolutsionäär(sotsiaaldemok.)- töölised(tsaari isevalitsemise kukutamine · Juhtivad poliitikud olid Jaan Tõnisson(1868-1941?) TÜ, kõrgharidus ,,Postimees"(seadis omale esikohale rahvusliku eneseteadmise arendamise ja astus välja venestumisele ja saksastumisele)Astus välja baltisakslaste vastu nõudes eestlastele sel üha õiglust. · Konstatin Päts (1874-1956) TÜ Kõrgharidus, "Teataja" .Tahtis parandada eestlaste majanduslikku olukorda
Nõuti poliitvangide vabastamist ja sõjaväe eemaldamist linnatänavailt. Nõudmiste toimumiseks peeti suur rahvakoosolek Tallinna Uuel turul. Kohale ilmunud sõjaväeüksus avas rahva pihta tule. 16.oktoobri veretöö tulemusena hukkus 94 inimest, vigastatuid oli üle 200. 17.oktoobri manifest lubas anda Venemaale parlamendi põhiseaduse ja kodanikuõigused. I Eesti partei Eesti Rahvameelse Eduerakonna moodustasid Postimehe ümber koondunud liberaalid, teise Eesti Sotsiaaldemok- raatliku Tööliste Ühisuse, Uudiste toetajad. Esimeste eesmärk oli konstitutsiooniline monarhia, mis oli saavutatud. Teistel oli võitlus alles ees. 27.nov 1905 kutsuti Tartusse kokku esimene üle-eestimaaline rahvaasemike koosolek. Saadikute vahel puudus üksmeel, toimus kaks iseseisvat koosolekut. · Mõõdukamad - Jaan Tõnissoni ja "Postimehe" pooldajad (u.300) Bürgermusse seltsi saali koosolekul: · Nõuti Eesti alade ühendamist ühtseks rahvuskubermanguks
eesti sotsiaaldemokraatia isaks peetakse tollast juhtivat marksisti Mihkel Martnat. "Uudistele" tegi kaastööd ka Eduard Vilde, nimekaks sotsialistiks kujunes ka Karl Ast. Eesti sotsiaaldemokraatide ülukorda raskendas tõsiasi, et nende Venemaa mõttekaaslased suhtusid väikerahvaste iseseisvustaotlustesse reeglina eitavalt, nähes neid kodanluse salasepitsusi tööliste vääramiseks õigelt, internatsionaalse solidaarsuse teelt. Samas ei olnud eesti sotsiaaldemok erimeelsusi VSDTP nende seisukohtade osas. Punased aastad 20.saj algusaastatel tabas Venemaa majandust kriis, mis mõjutas ka Eestit. Varakapitalistlik, tänapäeva mõistes vägagi jõhker eluja töökeskkond osutus talumatuks ka tolleaegsetele töölistele. Hakati nõudma lühemat tööpäeva, töötingimuste parandamist ja palgalisa. Lisaks andis impeerium ise märku oma nõrkustest, saades kuulsusetult luau Vene-Jaapani sõjas, kus osales ka palju eestlasi
õiguste rahuldamisest ja nõrgendada veel seejuures töölisliikumise pealetungi-survet. Laiade masside vähese mõtlemisvõime juures pole vaja imestada selle üle, et see võte ka õnnestus. Kodanluse leeris avaldati väga palju rahulolematust sotsiaaldemokraatide taktika suhtes, kuid kodanluse esindajad ei suutnud ise mitte mingisugust tõsiseltvõetavat omapoolset käitumisliini kavandada. Näis nagu, et kui sotsiaaldemok-raatia niivõrd väriseb tööliste olukorra tõelise parandamise ees, siis tuleks suunata kõik jõud just nimelt selles suunas ja sellesamaga rebida klassivõitluse apostlite käest nende endi pime relv. Mitte midagi sellist ei tehtud. Selle asemel, et minna üle pealetungile ja vallutada vastase positsioon lahinguga eelistasid ettevõtjate ringkonnad taganeda, anda vastaspoole survele vaid pisut
annaabi.ee 
