Jazzis kõlab iga heli nii, nagu mängija hetkel tajub, kord pikaksvenitatult, kord vajudes, kord tõustes, nii nagu iga inimene on erinev, nii on ka iga jazzmuusika helikõne erinev. Niisiis, improvisatsioonita ei oleks jazzi ollagi. Jazzpala aluseks on tavaliselt teema, millel põhinebki improvisatsioon. Varasem jazzmuusika põhineb bluesile, milleks on tavaliselt duuri teisend, kus kasutatakse 3. ja 7. astme madaldusi. Jazz armastab erilisi kõlavärve. Sageli mängitakse vaskpuhkpilli sordiiniga, tekitades omanäolisi tämbreid, sainaid j a urinaid. Iga mängija juurde kuulub ta isikupärane toon, ning tihti tunnevad asjatundjad mängija isiku just tooni järgi ära. Jazzmuusika on seotud eeskätt linnakultuuriga, konkreetsemlat isegi New Orleansiga. New Oreleansis alustas oma muusikalist teed ka trompetsist ja laulja, jazzmuusika legend Louis Amstrong. New Oreleansi stiili imiteerimisest valgete poolt kasvas välja dixielandstiil. Blues
vahel roop ja sõrmlaua lõpus teo juures sadul. Roop ja sadul kannavad pillikeeli. Joonis 1. Viiuli kere 3 1.3 Viiuli mängimistehnikad Erinevad viiuli tehnika võtted aitavad lahti mõtestada teose sisu, ning need võivad väljendada mingit tegevust, looma või nähtust. · con arco - poognaga · pizzicato - sõrmedega näppides · con sordino sordiiniga mängimine · col legno löögid keeltele poogna puuosaga · gettando l'arco löögid keeltele poogna jõhvidega · flazoletid mäng ülemhelidel · vibraato pillikeele võnkuma panek randme kiire liikumisega · sul G (D, A, E, C) mängida tuleb ette antud keelel, kuigi oleks võimalik mängida samu noote teisel keelel · glissando sõrme libistamine mööda üht või kaht keelt Mängimistehnikad on poogenpillidel sarnased
on omanäoline, nii on ka iga jazzmuusika helikõne erinev. Iga ettekanne on ainukordne, ta sünnib antud hetkel. Improvisatsioonita ei oleks jazzi. Jazzpala aluseks on tavaliselt teema, millel põhinebki improvisatsioon. Koos improviseerides ei tea üks muusik täpselt ette, mida teine kavatseb. Kuid mängijaid ühendavad harmoonia ja rütm, ning sellele loovad nad erinevaid meloodiaid, justkui omavahel vesteldes. Jazz armastab erilisi kõlavärve. Sageli mängitakse vaskpuhkpille sordiiniga, tekitades omanäolisi tämbreid, sahinaid ja urinaid. Iga mängija juurde kuulub ka isikupärane toon, ning tihti tunnevad asjatundjad just tooni järgi ära, kes mängib. Jazz Eestis: Eestisse jõudis jazzmuusika 20. sajandi kahekümnendail aastail peamiselt raadiovahendusel. Peagi hakkasid jazzmuusikat esitama ka eestlased, üks olulisemaid jazzi edendajaid oli Kurt Strobel oma orkestritega. Eesti esimesed swingorkestrid ,,Merry Pipers" ja ,,Kuldne Seitse" loodi vahetult enne Nõukogude
keelpille näppepillideks. Pillikeeled toetuvad roobi peale ja roop annab nende võnkumised edasi kõlakastile. Roopi on vaja eelkõige selleks, et pillikeeled ei liibuks vastu sõrmlauda ja kõlakasti - siis ei saaks nad ju võnkuda. Keelpillimängija kasutab mõne muusikapala mängimisel sordiini. See on väike kammikujuline puutükike, mis asetatakse roobile. Ta summutab roobi võnkumist ning seetõttu muutub pilli hääl sumedamaks ja mahedamaks. Muusikalõiku, kus on vaja mängida sordiiniga, tähistatakse itaaliakeelse väljendiga con sordino. Keelpillide häälestuspulgad tehakse puust. Nad on tihedalt teo sisse surutud ja nende külge kinnitatakse pillikeeled. Häälestuspulka keerates saab pillikeelt pingutada ehk pilli häälestada. Näppepillidel (kitarr, mandoliin) on pillikeeled kinnitatud väikese metallist võlli külge. Võlli saab keerata hammasratta abil. Viiuli- ja aldimängija kasutavad lõuahoidjat. See on puutükk, mille sees on
Roop. Sordiin - Pillikeeled toetuvad roobi peale ja roop annab nende võnkumised edasi kõlakastile. Roopi on vaja eelkõige selleks, et pillikeeled ei liibuks vastu sõrmlauda ja kõlakasti - siis ei saaks nad ju võnkuda. Keelpillimängija kasutab mõne muusikapala mängimisel sordiini. See on väike kammikujuline puutükike, mis asetatakse roobile. Ta summutab roobi võnkumist ning seetõttu muutub pilli hääl sumedamaks ja mahedamaks. Muusikalõiku, kus on vaja mängida sordiiniga, tähistatakse itaaliakeelse väljendiga con sordino. Häälestuspulk - Keelpillide häälestuspulgad tehakse puust. Nad on tihedalt teo sisse surutud ja nende külge kinnitatakse pillikeeled. Häälestuspulka keerates saab pillikeelt pingutada ehk pilli häälestada. Näppepillidel (kitarr, mandoliin) on pillikeeled kinnitatud väikese metallist võlli külge. Võlli saab keerata hammasratta abil. Lõuahoidja - Viiuli- ja aldimängija kasutavad lõuahoidjat
teisend, kus kasutatakse ainult III ja VII astme madaldusi. Madaldatud astmeid nimetatakse blue notes, mida võib tõlkida kui "kurvad noodid". Püütakse tabada ka veerandtooni, mis asub madaldamata ja madaldatud astme vahel. Selliseid helisid saab mängida puhk- ja keelpillidel ning laulda. Aafrika rahvamuusikas on see tavaline nähtus, kuid meie kõrvale tundub see võõras, "mustalt" mängimisena. Dzässmuusika armastab erilisi kõlavärve. Sageli mängitakse vaskpuhkpille sordiiniga, tekitades omanäolisi tämbreid, sahinaid ja urinaid. Iga mängija isikupära juurde kuulub ka isikupärane toon, ning tihti tunnevad asjatundjad just tooni järgi selle, kes mängib. Dzäss Eestis: Eestisse jõudis dzässmuusika 20. sajandi kahekümnendail aastail peamiselt raadio vahendusel. Peagi hakati seda muusikat esitama ka eestlaste hulgas. Poolehoid kuulus tol ajal swingile. Eesti esimesed sving-orkestrid "Merry Pipers" ja Kuldne Seitse" loodi vahetult enne nõukogude okupatsiooni
nii nimetame). Iirimaal on kasutusel olnud varasel keskajal TRUMBA. Araablastel olid trompetilaadse pillid: ALNAFIR või ANNAFIR. Juba ammustest aegadest on teada, et seda pilli ei võinud igaüks mängida. See oli aadellik pill. Selline trompetikuju on pärit u. 16. saj. Clrarino tehnika Trompeti perekond: Trompet in B (tänapäeval sageli ka in C) Flügelhorn in B * erinev on huulik, kuju * tämber on pehmem (sarvelik) * esimesi ülemhelisid saab mängida (trompetiga ei saa) * sordiiniga ei mängita Ventiilide tööpõhimõte: 3 ventiili 1. madaldab heli 1 toon (s.2) 2. madaldab heli pool tooni (v.2) 3. madaldab heli poolteist tooni (v.3) Ulatus: (väikse oktavi) fis d3 olenevalt mängijast, saab ka kõrgemalt Trompeti registrid: Madal ähmane, tuhm. ppp f Keskmine särav. ppp ff Kõrge jõuline. mf - fff Sordiinid: · Straight terav, nasaalne, groteskne · Cup heli pehme, summutatud
Valter Ojakäär "Dzässmuusika" Eesti Raamat Tallinn 1966 Viimaseks svingmuusika kõrgperioodi tipuks kujunes Glenn Milleri (1904-1944) orkester. Milleri Ellington kirjutas neile etendustele muusikat (väga nipikas muusika). Trompetimängija James muusikaline tee viis teda alates kahekümnendate aastate keskpaigast trombonistina läbi paljude Bubber'Miley teeb growl'i sellise sordiiniga, mille nimi on plunger (vetsupump). 2)mood style orkestrite. Miller avastas ka meile tuntud orkestratsioonivõtte klarneti asetamise saksofonide grupi (meeleolu stiil) "Prelude To A Kiss"; 3) exotic style "Caravan", "Perdido" esimeseks hääleks. Svingmuusika väljakujunenud stiilile tegi Ellington mööndusi alles 1939. aastast alates.
teisend, kus kasutatakse ainult III ja VII astme madaldusi. Madaldatud astmeid nimetatakse blue notes, mida võib tõlkida kui "kurvad noodid". Püütakse tabada ka veerandtooni, m is asub m adaldam ata ja madaldatud astme vahel. Selliseid helisid saab mängida puhk-ja keelpillidel ning laulda. A afrika rahvam uusikas on see tavaline nähtus,kuid m eie kõrvale tundub see võõras,"m ustalt" mängimisena. Jazz-muusika armastab erilisi kõlavärve. Sageli mängitakse vaskpuhkpille sordiiniga, tekitades omanäolisi tämbreid, sahinaid ja urinaid. Iga mängija isikupära juurde kuulub ka isikupärane toon, ning tihti tunnevad asjatundjad just tooni järgi selle, kes mängib. 2. JAZZMUUSIKA ARENGULUGU Laia maailma teadvusse jõudis uus muusikaliik jazz 20. sajandi algul, pärast I maailmasõda. Teati, et jazz on pärit Ameerikast. Tõdeti, et jazz ei tekkinud tühjale kohale, vaid kinnitus juurtega varasematesse afroameerika muusika vormidesse
annaabi.ee 
