emulgaatorid), toidule atraktiivsema värvuse andmiseks (toiduvärvid) jne. Lisaainete kasutamise vajadus peab olema põhjendatud. See tähendab, et lisaained on lubatud vaid juhul, kui toidu omaduste parandamist või toiteväärtuse säilitamist ei ole võimalik saavutada muude tehnoloogiliste võtetega. MIKS LISAAINEID KASUTATAKSE? Lisaainete kasutamise eesmärgiks on tagada toidu parem kvaliteet ja ohutus. Sorbiinhapet (E200), sorbiinhappe sooli (E202), bensoehapet (E210) ja naatriumbensoaati (E211) kasutatakse sageli jookides ja ketšupis, et vältida mikrobioloogilist riknemist. Kui toode on riknenud, kuid maitseomadused seda ei reeda, võib see organismile olla palju ohtlikum kui lisaaine. Rasvarikaste toitude puhul on vaja kasutada antioksüdante, et kaitsta neid rasva rääsumise, värvuse ja maitse muutuste ning toiteväärtuse alanemise eest. Üks enamlevinud antioksüdant on askorbiinhape (E300) ehk C-vitamiin.
Loomulikult leidub laukapuu andide viljalihas ka energiarikkaid toitaineid, nagu suhkruid ja orgaanilisi happeid, samuti nii vees lahustuvaid kiudaineid (pektiinid) kui ka nende vees lahustumatuid kaaslasi (tselluloosid). Ehkki viljade 79-protsendine suhkrusisaldus on täiesti arvestatav, varjutavad orgaanilised happed (23%) ja parkaineid (1,52%) selle peaaegu täielikult. 4.4. Pihlakas (Sorbus). Pihlakas on kahe biokeemilise ühendi, sorbitooli ja sorbiinhappe kaudne ristivanem. Sorbitool, vanemas kirjanduses ka sorbiit, on vees hästi lahustuv magusamaitseline suhkuralkohol, mis puhtal kujul isoleeriti 1914. aastal. Tegu on omalaadse taimse varuainega, mida leidub veel ka kirssides, ploomides, pirnides, õuntes jne. Tänapäeval on sorbitool (E420) suhteliselt laialt kasutatav suhkruasendaja, näiteks suhkruvabades kompvekkides ja närimiskummides. 12
bensoehapet 1 kg marjade kohta (Hegnauer, 1966). Bensoehappe sisaldus Sieber et al. (1989) bensoehappe sisaldusest toiduainetes: · Piimatooted - 6 mg/kg · Jogurt 12-40 mg/kg · Juustutooted - 40 mg/kg · Puuviljad - 14 mg/kg · Kartul, oad, teravili - 0.2 mg/kg · Soja jahu, pähklid 1.2-11 mg/kg · Mesi erinevatest lillekorjetest <10 mg/kg ADI väärtus · Bensoehappe ADI väärtus on 5 mg tervele täiskasvanud inimesele. · Sorbiinhappe ADI väärtus on oluliselt kõrgem. · Kasutamiseks koosmõju seadusandlusega ettenähtud suhete piirides. Sorbiinhape · Sorbiinhape eraldati esmakordselt valmimata pihlaka (Sorbus aucuparia) marjadest. Tugev pärm- ja hallitusseente vastane toime. Toidu valik · Loe märgistuselt · Valmista toitu ise · Kasuta naturaalseid · Lisa maitset jooke · Lisa vähem soola · Vali maiustusi
kasutada vaid juhul, kui toidu enda omaduste parandamist või antud toidu toiteväärtuse säilitamist ei ole võimalik saavutada muude tehnoloogiliste võtetega. 1.1. Miks neid kasutatakse Lisaainete kasutamise eesmärgiks on tagada toidu pikem säilivusaeg, parem kvaliteet ning eelkõige muuta meie toit atraktiivsemaks. Selleks, et tagada jookide (mahlad, karastusjoogid) ja kastmete (ketsup, majonees) kauakestev eluiga on tootjad võtnud kasutusele erinevad ained, näiteks sorbiinhappe või tema soola, bensohappe, naatriumbensoaadi. Lisaks sellele kasutatakse e-aineid rasvarikaste toitude puhul, et kaitsta neid rasva rääsumise ehk rasvade riknemise käigus halvasti lõhnavate ühendite tekke eest, värvuse ja maitse muutuste ning toiteväärtuse alanemise eest. Selle saavutamiseks on vaja kasutada antioksüdante, millest tuntuim on askorbiinhape ehk C-vitamiin. Samuti kasutatakse e-aineid lihatoodete valmistamisel. Sinna lisatavateks säilitusaineteks on
protsenti, pühapuude hulgas on mändidest rohkem ainult tammesid (25 protsenti valimist). Eesti rahvausundis ja matusekombestikus on tuntud ja kasutatud mände ristipuudena, kuigi ristipuid on teistestki liikidest. 5 2. Pihlakas ( Sorbus aucuparia) pihelgas, pihlak, pihl, pihlapuu Pihlaka värsked viljad on kibeda maitsega, aga esimesed öökülmad viivad kibeda sorbiinhappe lagunemiseni ja kibedus kaob ära. Pihlakast on aretatud sort, mis sisaldab suhkrut veelgi rohkem, kuni 9%, ja on magus juba enne öökülmi. Krimmis kasvab pihlakaliik, mille viljad sisaldavad 14% suhkrut. Need viljad on suured, kuni 3,5 cm läbimõõduga, kaaluvad kuni 20 g ning on ilusad ja maitsvad. Seda liiki ei saa Eestis kasvatada, sest ta ei talu Eesti külma talve. Pihlakas on laialdase leviku ja viljade ebameeldiva maitse tõttu väheväärtuslik viljapuu
annaabi.ee 
