AADEL Aadliseisus kujunes paralleelselt feodaalsuhetega. Nad olid vabad mehed, keda sidusid omavahel vasalliteedisidemed. Aadel jaotus kaheks suureks osaks: kõrgaadel ja alamaadel. Kõrgaadlisse eesotsas kuningaga kuulusid suurfeodaalid: hertsogid, parunid ja krahvid, alamaatlisse peamiselt rüütlid. Aaadliku ülesanne oli kohtmumõistmine. RÜÜTLITE KASVATUS Rüütliteks kasvatati aadliku soost poisse. Nende peamine eesmärk oli nende ettevalmistamine sõidmiseks. 7.a läks poiss feodaali juurde, kus temast sai paaz. Talle õpetati häid kombeid ja seltskonnas käitumist. Hiljem lisandus sellele relvade tundmaõppimine, ratsutamine ja jahipidamine. 15.a noormees oli tavaliselt juba kannupoiss, kes võis relva kanda ja õppis erinevaid võitlusvõtteid. Sõjakäikudel olid nad oma isandale küll toeks, aga lahingus hoidsid eemale. 18-21. a noormees tavaliselt löödi pidulikult rüütliks. Sageli olid kirjaoskamatud, kuid heade kommetega. Rüütlid pidid olema lo...
jne) ning laskerelvad(vibud, ammud, kiviheitmemasinad ja tulirelvad jne.). Tähtis oli ka vastastikuline sõltuvus, kuna kui täiendati mingid relvaliiki tuli ise leida ka sellele parem kaitse. Algul oli põhirõhk lähivõitlusrelvadel, ent järk-järgult hakkas laskerelvade osa kasvama. Relvi tootsid külasepad või feodaali teenistuses olnud meistrimehed. Relvade areng kiirenes eriti Ristisõdade ajal. Kaitserelvastuses kanti algul soomusrüüd, mis koosnes väikestest soomuskujulistest metalliplaadikestest. Ristisõdade ajal hakati kasutama rõngassärke ja rõngaspükse. Sellest arenes välja plaatvest ja ka põlve- ja küünarnukikaitsed. Kogu selle tõttu hakati kasutama ka uusi relvi, nagu näiteks kahekäemõõgad, kirved, vasarad ja nuiad. 14. sajandil lisanduseid neile ka tulirelvad, aga need hirmutasid rohkem, kui tegid tõeliselt viga. 15. sajandiks kujunesid välja täisraudrüüd. Linnade teke ja linnakultuur
annaabi.ee 
