Kantaati "Johannes Damaskusest" võib pidada eesti klassikalise muusika üheks nurgakiviks. Kuigi selle on kirjutanud noor, 24-aastane helilooja, äratab teos tähelepanu suurepärase sümfoonilise aren- duse, muusikalise kujundlikkuse ning hea vormidramaturgiaga. Nagu Tobiase loomingu pare- mikule omane, on teose temaatiline materjal väga karakteerne ja väljendusrikas, mis pääseb hästi mõjule tänu orkestri ja koori suurepärasele kõlalisele tasakaalule, millele lisanduvad soolopartiid. Kantaat on kolmeosaline ja koosneb 15 numbrist. Kantaadis on kasutatud hari- likku kahest orkestrikoosseisu, millele lisanduvad kaks soolopilli harf ja orel. Kantaadi sisuliseks kokkuvõtteks on lõpukoor, kus on rakendatud kogu esituskoosseis kõigi solistide ja kooridega. Kooride esitustega jäin ma väga rahule. Tegemist on üpris raske teosega ja see tuli neil imeliselt välja. Orkester andis kogu sellele kontserdile väga palju juurde. Oma suurusega
Lisaks oli koosseisus veel kolm viiuldajat, kelle nimesid Tilgar ei tea. 205 Küll aga selgub samast allikast osa kontserdi kavast: P. Veebeli seatud parafraas Paul Dresseri “Lapsepõlve kodu” ainetel, G. Gershwini “Rhapsody in Blue” ja P. Veebeli “Jazz-meeste heliredel” – kõik kolm esitatud ka P. Veebeli varasematel kontsertidel. Seega pole võimatu, et kavas oli rohkemgi P. Veebelilt laenatud seadeid. Nagu R. Tilgari märkmetest selgub, mängis “Rhapsody in Blue” soolopartiid Leo Tauts ise. Kuigi Tilgar tema mängu kohta midagi ei kirjuta, võib L. Tautsi pianistlikke või- meid ja nõudlikkust teades järeldada, et esitusele polnud midagi ette heita. Küll on R. Tilgar aga kriitiline orkestri suhtes, leides, et tehtud on vähe tööd ja seetõttu kannatab nende mäng ebaühtluse all. Eriti sobimatuna tuuakse välja E. Perdi ülepakutud mängumaneer (R. Tilgar II: 101). Küllap oli siin oma osa ka L. Tautsi siis veel napil orkestrijuhi kogemusel.
annaabi.ee 
