Praktikumi spikker
vesinikioonidest põhjustatud mullaleotise happesus. Hüdrolüütiline h on alati suurem kui
asendushappesus. Tähtsus: muldade lubjatarbe määramisel lähtutakse peamiselt
hüdrolüütilise h suurusest (lupja doseeritakse ekvivalntselt hüdrolüütilisele happesusele.
Levinuim meetod. Kasutatakse neeldunud vesiniku väljatõrjumiseks kas naatrium- või
kaltsiumatsetaati. Neeldunud aluste hulka kuuluvad peamiselt kaltsium- ja
magneesiumioonid ning soolakmuldades ka Naioonid. Neelamismahutavus(T)- 100 g
mulla poolt neelatud asendatavate katioonide summa ja seda väljendatakse tavaliselt
milligrammekvivalentides või ka massi%. Neelamismahutavus kujutab endast neeldunud
aluste ja neeldunud vesiniku summat. Üldlämmastiku määramine- kuulub kõigi
aminohapete koostisesse. N esineb mullas org ainena, millest ta mikrobioloogiliste
protsesside tulemustena vabaneb taimedele omastaval kujul-mineraalühendina. Kjeldahli
annaabi.ee 
