Bernard Kangro
peale pikemat pausi ilmunud kogus ,,September" aga on jällegi märgata selget muutust
luulelaadis suurema süzeelisuse, s.t. eepilisuse poole. Sellegipoolest ei kao luulest lüüriline
Kangro, kõrgemal astmel sünteesitakse lüüriline kiht lüroeepika lähedaseks, taas kõiki
põhiliike endasse imavaks struktuuriks. Klassikaline näide on selles mõttes sonetipärg
,,Eikuskimaa, meta-maailm" kogust ,,Allikad silla juures". See on Kangro loomingu üks
ilusamaid pärleid, aga ka eesti sonetikultuuri suursaavutus, milles zanri viljelemise kogu
senise kogemus on jõudnud tippu. Pärjast justkui ei saagi enam kõnelda kõige eelnevaga
samal tasandil, niivõrd mõjub see oma jõus ja ilus.
Poeetikalt ja zanrisuhtelt on ,,Eikuskimaa, metsa-maailm" väga huvitav. Esiteks muidugi tänu
soneti ja selle pärjavormi julgele käsitamisele. Kui varem oli luuletaja mees- ja naisriimide
kõrval katsetanud sonetis ka irdriime, siis nüüd on riimidest hoopis loobutud. See on esimene