aeglane-kiire) .Sonaadivormis I osa algab ekspositsiooniga orkestri esituses ning seejärel kordab solist koos orkestriga sama. Töötluses arendatakse solisti ja orkestri dialoogi. Vahetult enne I osa lõppu antakse solistile võumalus näidata oma tehnilist meisterlikkust soololõigus ehk kadentsis. Varaseimas kontserdites improviseeris solist kadentsi, nüüd see aga kirjutatakse ete. Peale soololõiku saab I osa lõppsõna orkester. Kadents võib olla ka viimase osa lõpu eel. Solistipartii on kontserdis enamasti virtuooslik ning nõuab esitajalt väga häid oskusi. Kontserte on loodud kõikvõimalikele pillile. Vastavalt soolopillile nimetatakse teost. J. F. Haydn, W.A. Mozart, F. Chopin, F, Liszt, H, Eller, R. Tobias Concerto grosso 17-18 sajandil ehk barokkajastul oli see levinud kontserdiliigiks. Concerto grosso ehk it.k suur kontsert on teos juhtrollis olevale oma bassipilliga väikesele pillide grupile ehk concertinole ja suuremale koosesiule ehk ripienole
sümfoonias. Nelja sümfoonia autorina (aastatest 1984, 1987, 1997 ja 2002) pürib ErkkiSven Tüür tõsiste sümfoonikute ritta. 4. sümfoonia alapealkirjaga "Magma" on midagi sümfoonia ja kontserdi vahepealset, sest lisaks sümfooniaorkestrile osaleb selles ka löökpillisolist. Tüüri instrumentaalkontserdid mõjuvad omakorda rohkem sümfooniatena, millesse on lisatud solistipartii. Valminud on tsellokontsert (1997), viiulikontsert (1998) ja marimbakontsert "Ardor" (2002), mis peegeldab helilooja kunagist löökpillimängija ja rokkmuusiku kogemust. Tüür on kirjutanud palju ka lühemaid üheosalisi sümfoonilisi teoseid ("Zeitraum", "Exodus", "Searching for Roots" jt). Väga menukad on mitmed ta teosed kammerorkestrile, nagu näiteks "Insula deserta" (1989), "Crystallisatio" (1995) või "Lighthouse" (Tuletorn, 1997). 2001. aasta 4
suurteostes, näiteks 3. sümfoonias. Orkestrimuusika: · Nelja sümfoonia autorina (aastatest 1984, 1987, 1997 ja 2002) pürib Erkki-Sven Tüür tõsiste sümfoonikute ritta. 4. sümfoonia alapealkirjaga "Magma" on midagi sümfoonia ja kontserdi vahepealset, sest lisaks sümfooniaorkestrile osaleb selles ka löökpillisolist. · Tüüri instrumentaalkontserdid mõjuvad omakorda rohkem sümfooniatena, millesse on lisatud solistipartii. Valminud on tsellokontsert (1997), viiulikontsert (1998) ja marimbakontsert "Ardor" (2002), mis peegeldab helilooja kunagist löökpillimängija ja rokkmuusiku kogemust. · Tüür on kirjutanud palju ka lühemaid üheosalisi sümfoonilisi teoseid ("Zeitraum", "Exodus", "Searching for Roots" jt). Väga menukad on mitmed ta teosed kammerorkestrile, nagu näiteks "Insula deserta" (1989), "Crystallisatio" (1995) või "Lighthouse" (Tuletorn, 1997).
annaabi.ee 
