Sokraatiline meetod on küsimuste ja vastuste varal toimuv õppeviis. See on oma nime saanud Sokratese järgi, kes õpetas küsimuste-vastuste vormis. Sokratese õpilase Platoni tekstid on põhiliselt dialoogid, mille peategelane on sokraatilist meetodit kasutav Sokrates (näiteks "Kriton"). Sokraatilises dialoogis toimuvat vestlust võib nimetada ka dialektiliseks. Sokraatilise meetodi kolm traditsioonilist komponenti on iroonia ehk vestlusteema vallas teadmatust teesklev ja naiivne küsimuste esitamine, elenktika ehk küsitlusvoorus saadud vastuste kummutamine nende sisemise vastuolu näitamise teel ja maieutika ehk sünniabi uute ja paremate vastuste andmisel, kooskõlaliste määratlusteni jõudmisel. Komponentide
II Ateena filosoofid põhiprobleem inimene. Sofistid õpetasid rikastele kodanikele riigivalitsemiseks tarvilikke oskusi, eriti kõnepidamist; tugevama õigus; polnud põhiväärtusi, tõe kriteerium oli selle kasulikkus inimesele. Sokrates(490-399 eKr) uskus, et on olemas tõeline tõde ja väärtus, mis tuleb võtta asjade aluseks,"me ei tea, mis on see põhiväärtus, aga peame sellele lähemale liikuma", kasutas sokraatilist ehk küsimuste-vastuste põhist dialoogi Platon(427-357) Sokratese õpilane, pani ka oma mõtteid kirja Sokratese dialoogide kaudu; kahe maialma teooria: tõeline, muutumatu ideedemaailm vs selle hale meeltega tajutav vari ehk nö ,,reaalsus", side kahe maailma vahel on hing. Ideaalne riik: filosoofidest valitsejad(mõistus), alluv sõjavägi(tahe), mass(kirg). Platoni kool Akadeemia
Kuulsate filosoofide mõtted ideaalriigist nägid ette riiklikult organiseeritud haridussüsteemi loomist kus hariduse omandamine ( alghariduse) on kohustuslik ja kõigile kättesaadav. Tegelikkus aga peegeldas ükskõiksust hariduse vastu ja peeti pigem eraasjaks oma lapsi harida ja nende eest maksta. Kreeka õpetaja püüdis õpilastele selgeks teha mis on põhilised voorused ja milline on eetiline olemine, nii et riigil oleks inimesest kasu. Kasutati palju just vestlusvormi ja sokraatilist meetodit- dialoogi. Tähtis oli õpilases äratada see miski mida ta võiks nimetada endaks. Saada iseendaks! Rõhutati noore inimese harmoonilist arengut kus keha ja vaim arenevad võrdselt ja üksteist toetavalt. Samamoodi oli tätis õpilase ja õpetaja vaheline suhe mis määras palju õpetamisprotsessi kulgu ja tagajärgi, räägiti niiõelda platoonilisest armastusest. Õpetaja pidi olema eelkõige suunaja kes võtab oma tõõd väga
Argumentidega selle kasuks, et pole võimalik paljusus ning liikumine. Üldse oli apooriaid umbes 45, meieni on jõudnud ainult 9, nende seas "Dihhotoomia", "Achilleus ja kilpkonn" ja "Nool". 9. Sokratese meetod Platoni esituses. Sokraatiline meetod on küsimuste ja vastuste varal toimuv õppeviis. See on oma nime saanud Sokratese järgi, kes õpetas küsimuste-vastuste vormis. Sokratese õpilase Platoni tekstid on põhiliselt dialoogid, mille peategelane on sokraatilist meetodit kasutav Sokrates (näiteks "Kriton"). Sokraatilises dialoogis toimuvat vestlust võib nimetada ka dialektiliseks. Struktuur: 1. Iroonia- ma tean, et sa midagi ei tea 2. Induktsioon- suunavad küs ja vastused õpilastelt 3. Maieutika- ämmaemandakunst, Kuulab-analüüsib-suunavad kus õpilane peab ise edasi jõudma. Sokrates aitas vaimselt päris inimeseks saada. 4. Definitsioon- eesmärk, mida tavaliselt lõpuni rahuldavat ei saavutata.
saab õpitut unustada ja muuta. See on sügavalt probleemi-lahendav lähenemine ( Gilbert, 2000,36). Kognitiivse teraapiaga õpetatakse klienti oma haigust tundama ja seda, et ta oskaks ennast kaitsta haigusega seotud võimalike tõsisematate probleemide ja tagasilanguse eest. Oluline on ka patisendi motiveerimine muutusteks. Lisaks õpetatakse teraapiaga ka haigele normaalset toitumiskäitumist ja tervisliku toitumist ( Gilbert, 2000,37). Meetodina kasutab teraapia ``Sokraatilist küsitlemist``, kus terapeut esitab kleindile küsimuse, mis aitab tal avastada probleemi olemasolu ja leida võimalik lahendus. Küsimused sageli tõstatavad uusi küsimusi ja lasevad haigel uurida alternatiivseid teid probleemile lähenemiseks. ( Gilbert, 2000,38.) Kognitiivse teraapia puhul on oluliseks osaks koduste ülesannete jätmine, kus klient peab monitoorima ja salvestama oma põhiprobleemile suunatud käitumist või igat võimalikku
Asi ei piirdu ainult vastuargumentidega. Esitatakse oma positiivne teooria/ seisukoht/kaalutlused. Filosoofia abstraheerib – üldistab, lihtsustab, abstraktseid mõisteid looma, nähtuse mõnda tunnust mõtteliselt esile tooma. Filosoofia analüüsib (mõisteid: tõde, õiglus ja vabadus)- teiste arvamuste analüüs. Mõistete analüüsimisel kasutatakse sageli tarvilike ja püsivate tingimuste meetodit. 8.Iseloomustage Sokraatilist meetodit. Sokraatiline meetod on küsimuste ja vastuste varal toimuv õppeviis. Sokraatilise meetodi kolm traditsioonilist komponenti on · iroonia ehk vestlusteema vallas teadmatust teesklev ja naiivne küsimuste esitamine, · elenktika ehk küsitlusvoorus saadud vastuste kummutamine nende sisemise vastuolu näitamise teel ja · maieutika ehk sünniabi uute ja paremate vastuste andmisel, kooskõlaliste määratlusteni jõudmisel.
9. Nietzsche: platonismi ümberpööramine, nihilism (word+ ES lk 307-331) 1 Filosoofia Sokraatiline meetod on küsimuste ja vastuste varal toimuv õppeviis. See on oma nime saanud Sokratese järgi, kes õpetas küsimuste-vastuste vormis. Sokratese õpilase Platoni tekstid on põhiliselt dialoogid, mille peategelane on sokraatilist meetodit kasutav Sokrates (näiteks "Kriton"). Sokraatilises dialoogis toimuvat vestlust võib nimetada ka dialektiliseks. Sokraatilise meetodi kolm traditsioonilist komponenti on iroonia ehk vestlusteema vallas teadmatust teesklev ja naiivne küsimuste esitamine, elenktika ehk küsitlusvoorus saadud vastuste kummutamine nende sisemise vastuolu näitamise teel ja maieutika ehk sünniabi uute ja paremate vastuste andmisel, kooskõlaliste määratlusteni jõudmisel
· ta oskab esitada tarku küsimusi, kuigi tal pole erilisi teadmisi. · ta vastab ainult küsimustele, millele ta teab õiget vastust. Sokrates võrdles oma vestlusi sünnitusabiga. Ta eeldas, et · inimese hinges on teadmisi, millest inimene on teadlik. Ei, sellisel juhul pole vaimset sünnitusabi enam vaja. · inimese hinges on ekslikke arusaamu, millest inimene ei ole teadlik. Ei, sellisel juhul oleks vaja sokraatilist irooniat, mitte sünnitusabi. · inimese hinges on teadmisi, millest inimene ei ole teadlik. Platoni tunnetusteooria kohaselt on tunnetamine selle meeldetuletamine, mida · ta on raamatutest lugenud või targematelt inimestelt kuulnud. Ei, ainuüksi lugemisest ja kuulamisest ei piisa. Sellest arusaamine on tunnetus ning see on Platoni arvates millegi muu meeldetuletamine. · inimese hing on eelmises elus kogenud. Ei, nii see pole. Eelmistest eludest võib
annaabi.ee 
