Peamiselt peetakse kõige põhjalikemaks Sokratese kohta käivateks allikateks Platoni dialooge, millest lähtuvalt käsitletakse Sokratest siiani. Täpselt pole teada, kui palju ja mida Sokrates ise arvas ja õpetas ning kui palju panid oma mõtteid tema suhu ta õpilased. Läbi aegade on arvatud, et Platon esitab osas oma hilisema perioodi dialoogidest Sokratese suu läbi oma enese mõtteid. Oma vaated esitas Sokrates avalikes vaidlustes ja vestlustes sokraatilise meetodiga. See tähendab, et ta juhatab oma vestluskaaslast küsimuste ja vastuväidete abil tõe poole. TEMA ÕPETUS, TARKUS JA DIALEKTIKA : Arvatakse, et Sokrates pidas filosoofia ülesandeks õpetada inimest iseennast tundma. Sellest järeldus, et filosoofia pole mitte sõnadega mängimine või taevaste ja maiste asjade üle targutamine, vaid pigem elamise viis. Seepärast tegeles Sokrates eelkõige kõlblusse puutuva problemaatikaga ja püüdis selle käigus määratleda kreekalikke voorusi
on võrdselt. Skeptitsist- kahtlusmeetodi kasutaja tõe välja selgitamisel. 10. Stoiline- eluraskustes vankumatu, kindlameelne Epikuurlane- Inimene, kes võitleb ebausu ning surmahirmu vastu, mis takistavad inimesel isiklikku õnne saavutada. Ei usu hinge surematusesse ega jumalate sekkumist inimeste ellu. Usub, et inimese õnn peitub temas endas. 11. Sokraatiline meetod on küsimuste ja vastuste varal toimuv õppeviis. Sokraatilise meetodi kolm traditsioonilist komponenti on iroonia ehk vestlusteema vallas teadmatust teesklev ja naiivne küsimuste esitamine, elenktika ehk küsitlusvoorus saadud vastuste kummutamine nende sisemise vastuolu näitamise teel ja maieutika ehk sünniabi uute ja paremate vastuste andmisel, kooskõlaliste määratlusteni jõudmisel. Efekt seisneb selles, et inimene peab tõe ise välja mõtlema ja selle käigus ta areneb. 12. Platon soovitas kasutada vaba tahte meetodit
Sissejuhatus filo ajalukku ARVESTUS 1. Sokraatiline meetod- õpetusviis, kus õpetaja-Sokrates- kaevab küsimuste abil välja vestluskaaslase teadmisi, esinedes ise mitteteadjana. Õpetaja ei paljasta enda seisukohti-ta toimib kanalina, mille kaudu teine saab selgeks omaenese mõtted. Sokraatiline meetod on küsimuste ja vastuste varal toimuv õppeviis. See on oma nime saanud Sokratese järgi, kes õpetas küsimuste-vastuste vormis. Sokraatilise meetodi kolm traditsioonilist komponenti on iroonia ehk vestlusteema vallas teadmatust teesklev ja naiivne küsimuste esitamine, elenktika ehk küsitlusvoorus saadud vastuste kummutamine nende sisemise vastuolu näitamise teel ja maieutika ehk sünniabi uute ja paremate vastuste andmisel, kooskõlaliste määratlusteni jõudmisel. Komponentide kasutusviis pole vähemasti Platoni esituses rangelt määratletud ning nende järgnevus ühene, vaid need esinevad
lahti rebima meelelisuse ahelatest. Vangi tuleb aga vabanema suisa sundida, sest pilk teise suunda, valguse poole, põhjustab talle alul, nagu võrdpilt näitab, üksnes valu, kuna ta pole harjunud valgusega ja ta silmad pimestuvad. Pimestatuse pärast näeb ta alul isegi halvemini kui enne ja arvab seetõttu, et ta oli enne varje vaadates tõesemat näinud. Sel kombel kujutatakse tüüpilist kogemust, mis saab osaks inimesele, kui ta näeb end esimest korda sokraatilise küsimuse ees, mis on asjade olemus. Esmalt ajab see küsimus tabatu üksnes segadusse. Teoreetilise küsimise objektidega silmitsi seismine nõuab harjutamist ja harjumist. 21) Millised probleemid kerkivad esile ,,koopasse" naasmisel ja millist praktilist probleemi see sümboliseerib? Kui peaks kõigele vaatamata uuesti vanasse paika tagasi sattuma, s.t jälle pöörduma meeltega vahendatud maailma poole, mis on ühtlasi tegudemaa-ilm ja tema
Sokraatiline meetod on küsimuste ja vastuste varal toimuv õppeviis. See on oma nime saanud Sokratese järgi, kes õpetas küsimuste-vastuste vormis. Sokratese õpilase Platoni tekstid on põhiliselt dialoogid, mille peategelane on sokraatilist meetodit kasutav Sokrates (näiteks "Kriton"). Sokraatilises dialoogis toimuvat vestlust võib nimetada ka dialektiliseks. Sokraatilise meetodi kolm traditsioonilist komponenti on iroonia ehk vestlusteema vallas teadmatust teesklev ja naiivne küsimuste esitamine, elenktika ehk küsitlusvoorus saadud vastuste kummutamine nende sisemise vastuolu näitamise teel ja maieutika ehk sünniabi uute ja paremate vastuste andmisel, kooskõlaliste määratlusteni jõudmisel. Komponentide kasutusviis pole vähemasti Platoni esituses rangelt määratletud ning nende järgnevus
See on iga uurimise tee, mis peab viima tõelisele teadmisele- ja ainult valmis, küps, igati tõestatud teadus on apodiktiline: seal kus ta alles on kujunemisstaadiumis, s.t. alles uurimine kui niisugune, on ta ,, epagoogiline", induktiivne omalt mõttemeetodilt. 7.4. Mõisted 14 Ükski otsustus, tõestus ega ka süllogism ei saa läbi ilma mõisteteta. Aristotelest huvitav- ja seles on ta sokraatilise mõttekooli ustav jätkaja- mõtelda ning opereerida võimalikult selgete ning piiritletud moistetega: niisugune igale teaduslikule mõtlemisele vajalik mõistetega: niisugune igale teaduslikule mõtlemisele vajalik mõistete määritlemine teostub aga definitsiooni ( ,,orismos") kaudu, mille varal mõisted tuletatakse üldisest eriliste tunnuste juurdelisamise teel. Me ütleksime range loogika keeles väljendades: definitsioon või määrang
Filosoofia abstraheerib – üldistab, lihtsustab, abstraktseid mõisteid looma, nähtuse mõnda tunnust mõtteliselt esile tooma. Filosoofia analüüsib (mõisteid: tõde, õiglus ja vabadus)- teiste arvamuste analüüs. Mõistete analüüsimisel kasutatakse sageli tarvilike ja püsivate tingimuste meetodit. 8.Iseloomustage Sokraatilist meetodit. Sokraatiline meetod on küsimuste ja vastuste varal toimuv õppeviis. Sokraatilise meetodi kolm traditsioonilist komponenti on · iroonia ehk vestlusteema vallas teadmatust teesklev ja naiivne küsimuste esitamine, · elenktika ehk küsitlusvoorus saadud vastuste kummutamine nende sisemise vastuolu näitamise teel ja · maieutika ehk sünniabi uute ja paremate vastuste andmisel, kooskõlaliste määratlusteni jõudmisel. Sokrates ei andnud oma õpilastele edasi dogmasid ega õpetussüsteeme, ei lunastust ega pääsemist
eneseküllased, karistuseks oma tahte eest lõigati nad pooleks ning pooled ei suutnud oma uue olekuga leppida). Sellise armastuse puhul ei ole aga ühenduse saavutamine tagatud ning ühinemisest saadav nauding on mööduv. Sokratese (Diotima) kõnes on väidetud, et armastus tähendab, kui x ihaldab y armastus väljendub ihaldamise ja omamise vahekorras: armastame neid asju, mida meil ei ole ning armastus tuleneb ka püüdest surematuse poole. Sokraatilise armastuse kohaselt: · Seksuaalne armastus keha ilule suunatud · Tuleb õppida armastama kõiki ilusaid kehasid · Hinge ilu on õilsam ja suurem kui keha oma · Seaduste, tavade, teadmiste oma on veel suurem · Lõpptulemusena saavutab selge nägemuse iga ilu vormi täpsest suurusest ja kohast võrreldes teistega. Platon valitsusvormidest i.1. Filosoofide valitsuse ideaal
Mis seletab sinu arvates olukorda? Oletuste kohta: Mida võivad teised sinu käitumise kohta oletada? Põhjuste ja tõenduste kohta: Millised tõendeid sul on eelpool räägitud oletuse kohta? Seisukohtade ja tulevikuväljavaadete kohta : Mida sa selle all silmas pead? Kuidas sa kujutab oma lähitulevikku ette? Järelduste ja tagajärgede kohta : Millised järeldusi sa saad sellest teha?Kui sa käitud nii, siis millised oleksid tagajärjed? Küsimuste kohta : Mis oli selle küsimuse eesmärk? Sokraatilise küsitlemise protsess : 1. Küsi informatsiooni 2. Kuula 3. Tee kokkuvõtteid 4. Sünteesi ja küsi analüütilisi küsimusi DIDAKTILINE KÜSITLEMINE: Küsimus, millele on üks õige vastus ja soodustab nö madalama taseme mõtlemisprotsesse. Uurib fakte, ja algab sageli küsisõnade MIS, KUS, MILLAL, KUIDAS. Kasutatakse meenutamise ja arusaamise oskuste arendamiseks. Kasutatakse meenutamise ja arusaamise oskuste arendamiseks
Selle asemel, et näidata kuidas asjad on, üritas Sokrates enamasti näidata, kuidas nad vähemalt ei ole. Viimse piirini pingutatud kriitilisus, oma piiride teadmine ja tajumine- see on Sokratese põhiline omadus. Sokrates on kõige targem inimene- nii ütleb tema kohta meile Platoni loodud müüt- sest ta ei arva teadvat seda, mida ta ei tea. Olulisem on esitada värske ja uut teed rajav küsimus kui otsida vastust mõnele vanale. Küsitavaks tegemine ja probleemide avamine sokraatilise mõistmise kese. Sokraatiline meetod- õpetusviis, kus õpetaja- Sokrates- kaevab küsimuste abil välja vestluskaaslase teadmisi, esinedes ise mitteteadjana. Õpetaja ei paljasta enda seisukohti-ta toimib kanalina, mille kaudu teine saab selgeks omaenese mõtted. Filosoofi ülesanne on analüüsida probleemseid mõisteid, otsida loogilist ja süsteemset sirgust tavajuhtudel probleemituks peetavaile mõistetele. Platoni varasemates, n.n. sokraatilistes
Niisiis peab jällegi tunnistama, et meeltega tajutavates nähtustes olemusliku ülesleidmine eeldab, et inimene juba omab mingit eelnevat olemuse-tundmist. Seda probleemsituatsiooni kirjeldab Platon oma varasemas dialoogis “Menon” (80d-81e). Varastele dialoogidele iseloomulikult on selleski kõneluse all eetiline temaatika, nimelt küsimus “Mis on voorus?”. Sokrates palub siin oma vestluskaaslasel Menonil anda vooruse olemusmääratlus, seejärel aga kummutab sokraatilise dialektika vaimus partneri poolt väljapakutud määratlusi. Kui nii on läbianalüüsitud paar Menoni katset antud probleemi lahendada ja nagu tavaliselt osutub, et ükski vastus pole mittekritiseeritav, ütleb Menon, et see ettevõtmine – jõuda teadmisele selle kohta, mis on voorus – pole üldse teostatav. Ta võrdleb mõtlemist teadmise otsimisega ja osutab sellele, et otsimine saab sihile viia vaid siis, kui teatakse, mida otsitakse
kohta; in käitumisest grupis ja grupis toimuvatest protsessidest, juhtimiskäitumisest. See ei maksa midagi, kui õpetaja suhtub õpilasse kui objekti. Olulisemad suhtlemisoskused: esinemisoskus, oskus saada ja hoida ps kontakti, oskus konfliktidega toime tulla, kuulata, veenda, emotsioone reguleerida, teise emotsioone tagasi peegeldada, kehtestamisoskus. Hooliv hoiak ei tähenda järeleandmisi nõudlikkuses. Sokraatilise dialoogi all mõistetakse vestlust, mis peetakse küsimuste-vastuste vormis ning mille käigus lahendatakse mingit probleemi ja kus vastaja soovib vastata (küsija peab olema probleemis pädev ja vastaja peab tahtma vastata). Õpetaja suhtlemisest õpilaste juhtimisel Suure osa suhtlemisest moodustab juhtimiskäitumine. Tihti õpetaja tegevus klassi kui grupi juhtimisel on
algselt eneseküllased, karistuseks oma tahte eest lõigati nad pooleks ning pooled ei suutnud oma uue olekuga leppida). Sellise armastuse puhul ei ole aga ühenduse saavutamine tagatud ning ühinemisest saadav nauding on mööduv. Sokratese (Diotima) kõnes on väidetud, et armastus tähendab, kui x ihaldab y armastus väljendub ihaldamise ja omamise vahekorras: armastame neid asju, mida meil ei ole ning armastus tuleneb ka püüdest surematuse poole. Sokraatilise armastuse kohaselt: · Seksuaalne armastus keha ilule suunatud · Tuleb õppida armastama kõiki ilusaid kehasid · Hinge ilu on õilsam ja suurem kui keha oma · Seaduste, tavade, teadmiste oma on veel suurem · Lõpptulemusena saavutab selge nägemuse iga ilu vormi täpsest suurusest ja kohast võrreldes teistega. 2. Apostel Paulus Jumala armust. Pauluse armastusekäsituse ühiskondlik-
Sokratese söbrad kasutavad seda asjaolu, et keelitada parem." ( Platon, Apoloogia 30b) Sokrates on veendunud, teda pögenema. Ta lükkab köik söprade palved tagasi, et et just sisemaailm on see tee, millel saab vöimalikuks jääda ustavaks isamaa seadustele. enesetäiustamine, voorus ja önnelik elu. · See ongi "sokraatilise evangeeliumi" tuum - sisemiselt · "Seaduste rikkuja vöib näida vägagi ka noorsoo ja vaba iseseisev inimene, kes head teeb, sest ta tahab lihtsameelsete inimeste rikkujana." head. · Sokratese isiksuse erakordsus avaldub detailides. Selleks, · Sokratese teloloogia et vabastada naised ta keha pesemisest, peseb ta end · Sokratese jumalal polnud individuaalseid jooni. See viimast korda ise
Filosoofia Sokraatiline meetod on küsimuste ja vastuste varal toimuv õppeviis. See on oma nime saanud Sokratese järgi, kes õpetas küsimuste-vastuste vormis. Sokratese õpilase Platoni tekstid on põhiliselt dialoogid, mille peategelane on sokraatilist meetodit kasutav Sokrates (näiteks "Kriton"). Sokraatilises dialoogis toimuvat vestlust võib nimetada ka dialektiliseks. Sokraatilise meetodi kolm traditsioonilist komponenti on iroonia ehk vestlusteema vallas teadmatust teesklev ja naiivne küsimuste esitamine, elenktika ehk küsitlusvoorus saadud vastuste kummutamine nende sisemise vastuolu näitamise teel ja maieutika ehk sünniabi uute ja paremate vastuste andmisel, kooskõlaliste määratlusteni jõudmisel. Komponentide kasutusviis pole vähemasti Platoni esituses rangelt määratletud ning nende järgnevus
Seal on suhete ontoloogiast. 2 M.Luts 1997, lk 36 objektivistlikust ja lk 39 subjektivistlikust. 3 M.Luts 1997, lk 37. 4 M.Luts 1997, lk 39-40. Sacrum Imperium. Uusajal jätkus nominalistide alustatud universalistliku maailmapildi lammutamine. Koos universalismiga kadus õigusfilosoofilisest diskussioonist võimsaim universaal Jumal. [8]Loomuõigus sekulariseeriti (ilmalikustati). Õige ehk loomulik õigus tuletati inimese kui indiviidi loomusest. Kuid mitte sokraatilise traditsiooni [ratsionaalselt] kõlbelisest indiviidist, vaid looduslikest ihadest ja tungidest kantud animalistlikust indiviidist. Nii või teistsugusena määratletud inimloomusest oli võimalik loogilise järeldamise teel tuletada olemuselt ühiskondliku inimese loomulikud subjektiivsed õigused ja kohustused. [vrdl kaasaegne kommunitaristlik lähenemine] [9]Vabade indiviidide eeldamine võimaldas ühiskonna ja riigi tekkimist seletada üksnes
annaabi.ee 
