Egiptlased täiustasid looduse poolt loodut oma kosmeetikakunstiga. Näod olid ruuged, huuled ja küüned värvitud ning juuksed ja jalad õlitatud. Isegi naist kujutavatel skulptuuridel olid silmad värvitud. Kellel oli see võimalik, lasi endale ka kirstu kaasa panna seitset sorti kreemi ja kahte sorti ruuži. Mõned kasutusel olnud õlid on leidnud oma koha ka tänapäeva kosmeetikas. Soenguajalugu Juuksemood sotsiaalse näitajana Eesti muistses talupojakultuuris ning agraarühiskonnas kandsid tüdrukud pikki juukseid, abielludes lõigati naistel juuksed ära või kandsid nad neid punutult kuklas: juuksed olid naise sotsiaalse staatuse sümbol. Samuti arvati olevat kehakarvadel, k.a. juustel, maagiline jõud. Juuste maagiline jõud ning vägi avaldus rohketes tabudes, keeldudes ja vanarahva ütlemistes, mis on tänaseni
põrandale ringikujuline peenest lõuendist või siidist alusseelik, millesse daam astus ning mille ta talje ümber sidus. Alusseeliku järel pandi kõige peale kleit, seda ka kuumal suvel. Kleidi peale pandi jäik pandlaga vöö, mis pluusi ja seelikut kandes seljale kinnitati. Selle eesmärk oli vältida nähtavale jäävat pilu kahe riideeseme vahel. Viimasena pandi pähe kübar, kätte kindad, jalga nööbitavad saapad ja vihmavari. Naiste soenguajalugu aastatel 1900-1910 Kogu glamuur vabamate soengutega ja külluslikult kaunistatud kübaratega „läks“ sõna otseses mõttes pähe. Peamiseks trendiks olid natuke säbrulised, kuid lopsakad soengud. Pea näis rikkaliku juuksepahmakaga ja tolle aja tohutute kübaratega hiiglasuur. Lopsakad lained ja üleskuhjatud elegants erinesid vaid selle poolest, kui palju oli soengusse lisatud kunstjuukseid ja kui suur
annaabi.ee 
