V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
jälgida nende vähemaidki liigutusi kannatliku, pingul tähelepanuga, õieti ei teinud mingit
vaeva nende juttu pealt kuulata, sest nad kõnelesid kõvasti ja hoolisid vähe sellest, et
möödaminejad võisid nende saladustesse pühenduda. Nad vestlesid kahevõitlustest,
tüdrukutest, joomingutest ja muudest pöörasustest.
Ühel tänavanurgal kuulsid nad kuskilt naabrusest käsitrummi põrinat. Dom Claude kuulis
ohvitseri skolaarile ütlevat:
«Kuradi pihta, läki kiiremini!»
«Miks?»
1
6
0
«Viimaks näeb mind mustlastüdruk!»
«Milline mustlastüdruk?»
«Too pisike, kitsega.»
«Smeralda?»
«Justament, Jehan. Ikka unustan ta nime. Lähme kiiremini, muidu tunneb ta mind ära. Ma
ei taha, et see tüdruk tänaval minuga rääkima hakkab.»
«Kas te siis tunnete, teda?»
Ülemdiakon nägi, kuidas Phoebus itsitas, Jehani kõrva juurde kummardus ja talle mõne
sõna sosistas
annaabi.ee 
